Tutvusta lühidalt ennast ja oma hetke peamisi tegemisi

Olen põhimõtteliselt sündinud pall käes ja vorm seljas ja nii on see jätkunud tänaseni.

Minu ema ja isa olid sportlased. Õde ja laste isa olid mõlemad kõigepealt sportlased ja siis treenerid. Ise olin Eesti mõttes tippkorvpallur ja tegelen sellega seeniorspordi tasandil siiani. Töökohad on mul olnud enamuses seotud spordiga, samuti hobid – purjetamine ja petank. Kuid kehakultuurile tasakaaluks loen samas väga hea meelega ka raamatuid ning külastan kunstinäitusi ja teatreid/kontserte.

Hetkel töötan Eesti Ujumisliidus peasekretärina ja kohe täitub selles ametis 6 aastat.

Mis on sind ajendanud spordijuhi karjääri valima? Kas sul oli juhtimises eeskujusid?

Eks ilmselt kõik see eelnev, millest eespool kirjutasin. Mulle meeldib sport ja mulle meeldib organiseerida.. ja seda ju spordijuhi amet tähendabki. Minu suurimaks sooviks sportlasena oli kunagi töötada EOK-s…no põhimõtteliselt ongi tänaseks see soov täitunud kuid väga suures osas on ka juhus või siis juhusest õigel ajal kinni haaramine minu tööelus oma osa mänginud.

Kas ja kuidas rakendad spordis saadud kogemusi/oskuseid juhina?

Võistkonnaspordi harrastamine (ja ilmselt ka Allan Dorbeku käe all treenimine ) on andnud mulle väga tugeva kohusetunde, distsipliini, teistega arvestamise ja meeskonnatöö omadused/oskused, millele on juba ükskõik millist tööd lihtne rajada. Arvan, et olen hea meeskonnamängija kuid alati olen valmis võtma ka vastutust nii enda kui teiste eest.

Olen ju oma tööelus pidevalt nö tundmatus kohas vette hüpanud – nii abilinnapea ametis Võrus, Sangaste lossi juhtides või nüüd Ujumisliidus tegutsedes, teadmata nendest ametitest eelnevalt midagi ja just need omadused on mind ilmselt ka päästnud.

Mis sind hetkel enda töö juures hoiab ja mis on sulle sinu töös oluline?

Kõige esimesena mainiksin põnevuse ja pidevad muutused, mis teinekord, eriti viimasel kahel aastal, võivad olla ka keerulised ja väsitavad. Ja siis saavutusrõõm tehtu üle, eriti veel rasketest olukordadest väljatulemise üle ja selle eest saadav tunnustus, mis väljendub märkamisena nende poolt, kelle jaoks ma seda kõike teen.

Meenuta ühte eredamat õnnestumist ja ühte keerulisemat väljakutset?

Minu esimene Elva rattamaraton, mille peakorraldaja ma Tartu Ülikooli Spordiklubis oma ameti tõttu ka olin. Korraldama pidin ca 2000 inimese rahvaürituse, sealjuures ei teadnud ma ei rattaspordist, rääkima rattavõistluse korraldamisest mitte midagi, ma ei teadnud täpselt, kus Elvagi asub.. Aga tänu tiimitööle ja tegijate omavahelisel usaldusele ning koostööle, sai see päris hästi ja turvaliselt läbi viidud.

Millised on sinu peamised juhtimistarkused ja kuidas neid ise rakendad?

Tööd peab olema tore teha. Kui töötajad teavad, mida nad teevad ja tahavad seda teha ning neil on vabadus oma eesmärkideni jõudmiseks ise valikuid teha. Minul ei ole selles mõttes alluvaid, on töökaaslased ja meie kõikide koostööst sõltub meie organisatsiooni areng.. ja me kõik teame seda.

Kas ja kuidas saab võrrelda mees- ja naisjuhte?

Ikka saab..nad on väga-väga erinevad. Naisjuhid on palju laiahaardelisemad ja empaatilisemad ning lähtuvad oma otsuste tegemisel ka otsuste täideviijatest, mõtlevad lõpuni läbi. Mehed tihti teevad otsuseid, mõtlemata, kas, kes ja kuidas neid ellu viima hakkab. Kui tahad head juhti organisatsioonile, mille edukaks tegevuseks on oluline loominguline ja nutikas lähenemine tööprotsessi, siis eelistaksin alati naisjuhti, eriti aga sporditaustaga naisjuhti.

Miks võiks rohkem naisi pürgida juhtivatele ametikohtadele spordis?

Sest maailm ei koosne ainult numbritest ja pragmaatilistest lahendustest, naised toovad juurde emotsioone, pehmust aga samas ka suuremat kohusetunnet ja järjekindlust asjade ajamisel ning otsuste elluviimisel… ja üleüldse on tihtipeale naistega lihtsam ja lõbusam.


1.Kuidas jõudsid tennise juurde ja mis motiveeris Sind just tennist arendama?

Tennise juurde sattusin suhteliselt juhuslikult, kus kuulsin, et Tiiu Masing võtab uusi õpilasi. Kutsusin oma sõbranna kaasa ja kahekesi nii läksimegi. Olime 8-9-aastased, täpselt enam ei mäleta. Kui jõudsin nii kaugele, et oleks vaja endale isiklik reket soetada, siis meie perel sellist raha ei olnud nii et läksin võrkpallitrenni, treeneriks oli Siiri Sülla. See trenn oli õnneks tasuta ja väga erilisi väljaminekuid ei kaasnenud. Lisaks vahepeal kui kooli kehalise õpetaja tegi veel pesapalli trenni, siis käisin seal ka. Suuremana käisin veel aeroobikas. Tihti tuli käia kahes trennis ühel päeval, lisaks koolile ja muusikakoolile. Tennise juurde tagasi jõudsin kusagil 20 aastat tagasi, kus tööandja maksis tennisetreenerit ja -aegu. Siis hakkasin uuesti mängima. Hiiumaa Tenniseklubi liikmed oleme terve perega- nii abikaasa kui poeg mängivad ka. Lisaks olen veel harrastama hakanud rannatennist, mis on väga kehasõbralik ja rohkelt adrenaliini pakkuv spordiala. Soovitan seda ala kindlasti proovida. Hiiumaa tenniseklubis on mul ka igapäevane roll- korraldan klubi teavet läbi sotsiaalmeedia. Kuna meil on väga aktiivne klubi- tennis on kolme harrastatuma spordiala seas Hiiumaal (lisaks orienteerumisjooks ja jalgpall), mistõttu teeme palju, osaleme palju ja meid ongi palju.

Tennis Hiiumaal on arenenud jõudsalt ja seda eelkõige tänu klubi südametunnistusele ja hingele, Tiiu Masingule. Lisaks on meie klubis ka liikmed väga aktiivsed, mistõttu sai tehtud ettepanek ning kogutud andmed Hiiumaa spordikeskuse projekti eest vedades, et Hiiumaa saaks endale ka 3 sise-tenniseväljakut. Lisaks aitasime rahastamisele omalt poolt kaasa, koostasime rahvaalgatusliku petitsiooni ning meie juhatus osaleb ka praegu ehitusjärgus projekti järelvalvetöös.

Uus tennisetalv algab Hiiumaa tenniseklubis täiesti teisiti: 3 tenniseväljakut sees võimaldavad meil aastaringselt treenida. Küll siis nüüd alles hakkab tennisemängijaid peale tulema. Väike mure on muidugi ka- meil oleks vaja uut ja hakkajat treenerit, nüüd kui tingimused on olemas. Tiiu Masing on meie klubi südametunnistus ja hing, kuid ta on juba aastaid rääkinud pensionile minemisest ning selle on ta ka igati välja teeninud.

2. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on tennis Sulle eluks kaasa andnud?

Hetkel olen igapäevaselt aktiivselt tegev oma perefirmas, mis tegeleb mere-vesiviljeluse arendamisega Eestis. Spordiga olen seotud lokaalsel tasandil mitmes klubis: vabatahtlikuna tegutsen jätkuvalt 9-aastat jalgpalliklubis FC Hiiumaa ning vean koos teise võrkpallitreeneri Marge Vähteriga Hiiumaa naiste võrkpalli järelkasvu projekti. Uue eestvedamisena olen loonud ka ratsaspordiklubi- Hiiumaa RSK, koos kahe treeneri: Teele Taltsi ja Maris Suusteriga ning on väike plaan vahepeal vaikseks jäänud ratsaspordis Hiiumaal ka natukene järelkasvu kasvatada ning erinevaid võistlusi korraldada. Lisaks muidugi enda võistlemised võrkpalliplatsidel, rannatennises ja tennises, mis küll hetkel on olude tõttu sunnitud pausil. Kuid oleme selles suhtes optimistlikud.

Tennis on mulle eluks kaasa andnud erinevaid toredaid emotsioone, sõpru, ägedaid uusi kohti ja tutvusi ning loomulikult parema tervise. Kindlasti on üksikmäng õpetanud olema kannatlikum (see õpe on elukestev) ning paarismäng on õpetanud kavalust, asjade erinevat lahendusoskust ning hakkamasaamist ka keerulisemates olukordades.

3. Mis soovitusi annaksid algajale spordilapsele?

Tasuks alustada sellest, et kas laps on pigem aktiivse loomuga või vastupidi, tagasihoidlik. Sellest sõltuvalt oskaks soovitada siis alasid. Kontaktspordialad sobivad pigem aktiivse loomuga lastele ning kontaktivabad alad siis kõigile. Veel tasub mõelda, kas lapsele meeldiks pigem individuaalalad või meeskonnaalad. Ja muidugi enne otsustamist alati kõik ära proovida. Trennis võiks käia minimaalselt 3-4 korda nädalas. Teada on, et 2 korda hoiab olemasolevat taset, aga kui parandada tahad, siis peaksid käima vähemalt 3 korda nädalas trennis. Ja alati on hea, kui lähed trenni koos sõbraga. Sellised minekud hoiavad pikemalt ala juures. Ja ei tasu trenni nimedest ennast häirida lasta- väga paljud ei tea, mis see võrkpall on või korvpall, et võib hirmutada. Algastme treeningud on kõik suhteliselt sarnased- enamjaolt õpitakse läbi mänguliste elementide. Spetsialiseerumine algab alles võib olla 4 klassis, mis ei tähenda, et juba varem erialaspetsiifiliselt midagi ei tehta. Kuna lihased on pidevas arengus (või siis taandarengus), siis peaks olema kohustuslik lapsevanemal kindlasti lapsele mõni spordiala leida, millega kooli kõrvalt siis lisaks tegeleda.

4. Mõni kogemus-soovitus, kuidas eriolukord üle elada.

Enda seisukohalt võin kinnitada, et Covid19 ei ole niisama haigus- see jätab mõneks ajaks kehasse mälestusi ning võib juhtuda et peabki alustama uuesti kasvõi harilikust jalutamisest. Kuid tervetele on õnneks tänapäeval internetis väga palju tasuta erinevaid trenne, mida saab kaasa teha. Ja kui tõesti mingit variant pole ja nii väga tahaks kasvõi tennist mängida- siis on võimalik sõita välismaale või minna juba mõnda avatud väljakule mängima (nagu näiteks Tallink).

Mõni spordifakt minu kohta: mind valiti Tallinna Ühisgümnaasiumis 1998. aastal lennu parimaks naissportlaseks ja mind valiti EOK Spordijuht 2.0 kursusele. Viimase üle olen väga uhke- nii head koolitust raha eest osta ei ole võimalik. Oli samas raske, kuid väga huvitav ja õpetlik. Suured tänud EOK’le selle eest.