Janne: Üks kahest korvpalliliidu juhatusse kuuluvast naisest on Kaili Kukumägi. Kaili on minu jaoks olnud alati tüdrukute ja naiste eest võitleja. Sekkub, aitab, toetab, suunab. On ise oma sportlike tegevustega eeskujuks. Kiidan Kailit ka hea oskuse poolest olla võistkonnahing ka väljaspool väljakut. Aitäh Kaili, et alati ja edaspidi leiad lahenduse kuidas tüdrukute ja naiste korvpalli toetada ja pildil hoida!

1. Kuidas jõudsid korvpalli juurde ja mis motiveeris Sind just korvpalli mängima?

Korvpalli juurde jõudsin tänu oma esimesele treenerile Helvi Tunglale, kes leidis mind koolist kehalise kasvatuse tunnist ja kutsus korvpalli treeningule. Juba lapsena meeldis mulle väga sport ja eriti võistkondlikud spordialad, seltsis segasem.

2. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment Sinu korvpalli mängimise aja jooksul, mis on Sulle eriti meelde jäänud?

Noorte klassis on kõige meeldejäävam hetk, kui olime A-klassis ning finaalis läksime kokku Lasnamäe Korvpallikooli naiskonnaga, keda juhendasid Janika Veinpere koos Harri Ring ning meil õnnestus vigastuste kiuste ja lühikese pingiga võita aasta vanemaid tüdrukuid, see oli super tunne. Meenuvad igasuvised spordilaagrid Illustes ja loomulikult Allan Dorbeku väga huvitavad treeningud koos rohke sõnavaraga. Erinevad võistlusreisid Valgevenesse, Lätti, Leetu, Soome, tänavakorvpalliturniir Pariisis, koolinoorte maailmameistrivõistlused Ostrovas, noorte olümpiapäevad Lissabonis, õppimine ja korvpalli mängimine USAs jne. Neid hetki on palju, mida meenutada. Viimase aja meeldejäävamaid hetked on seotud korvpallinaiskonnaga OSK- naiste amatöörliiga võitudega (2018, 2017, 2015), naiste karikavõistluste võidu (2017) ja esmakordselt maailmameistriks saamisel (2019).

3. Millega oled lisaks korvpalli mängimisele väljakul panustanud meie korvpalliellu?

Olen pea 8-aastat panustanud korvpalli ellu läbi esiliiga naiskonna OSK, kelle tegemiste ja toimetamistega olen seotud olnud ja kelle ridades naudin ka korvpalli mängimist. Ja nüüd, kus mind on valitud korvpalliliidu uude juhatusse, kavatsen veel rohkem panustada just tüdrukute/naiste korvpalli arengusse, et rohkem tüdrukuid leiaks tee korvpalli juurde ja naistel oleks suurem motivatsiooni korvpalli mängida. Kindlasti peaksime rohkem märkama ka treenereid, ilma kelleta on ülikeeruline spordiala arendada ning klubijuhte, kes loovad võimalused ja tingimused korvpalliga tegelemiseks. Kogu oma vaba aja pühendan enamjaolt spordile.

4. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on korvpalli mängimine Sulle eluks kaasa andnud?

Igapäevaselt korraldan ja koordineerin pealinna spordielu, töö mulle väga meeldib ja sobib. Nii tööalaselt, kui ka eraelus on korvpall andud väga palju – palju häid ja eluaegseid sõpru, kire spordi ja sporditegemise vastu, oskuse teha koostööd võistkonna erinevate liikmetega sh mõista treenerit ning kuulata tema juhiseid, kindlasti kannatlikust, teistega arvestamist ja nende mõistmist, ühiste eesmärkide seadmist ja nende saavutamist. Need kõik teadmised ja oskused on tulnud ka elus kasuks, nii tööelus kui perekonna elus. Ma olen väga, väga tänulik oma noorpõlve treeneritele Helvi Tunglale, et ta mu kehalise kasvatuse tundi tuli ja Maia Dorbekule, et ta märkas mind ja kutsus oma treeningrühma edasi treenima, hilisem AGA Löfbergs Lila ning tänane OSK naiskonna treener ja kindlasti ka Allan Dorbekule, kes oli treeneriks noorte koondise ja Eesti Lennukompanii/Kristiine korvpallinaiskonna ajal.

Loe intervjuud Helvi Tungaliga

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele korvpallitüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Ära jäta ilma põhjusteta treeningule minemata, nii treener kui teised võistkonna kaaslased arvestavad Sinuga, korvpall on võistkonna spordiala, kus igaühel on oma roll täita. Kui Sa vahel tunned, et korvpalli mängimine ei tule nii hästi välja kui sõbral, siis tea, et kõik me oleme seda tunnet tundud ja seda enam tuleb rohkem trennis käia ja oma mänguoskusi treenida. Ja kui Sul on mure, siis jaga seda oma treeneriga, koos leiate kindlasti lahenduse. Ole pühendunud, hooliv ja sõbralik.

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Treeni kodus ja liigu võimalikult palju väljas ning kui igatsus sõprade ja sugulaste järele on suur, siis helistada või korraldada online kohtumine, oluline on püsida terve.

Janne: tänane täht on minu enda treener  Helvi Tungal!

Treener, kes mind rahvastepalli võistlustelt trenni kutsus ja pea kaks aastat kodus aina järgi käis. Lõpuks vanaisaga nad kahekesi mu korvpalli juurde said. Olen selle eest neile väga tänulik  Lisaks korvpallimängule sain mina oma treenerilt kaasa: käsitöö tegemise, ajaplaneerimise oskuse, hoolivuse ja teistega arvestamise arusaamad, kultuuri huvi jpm. Tänu sellele ägedale ajale, iga aasta augustis, saame oma treeneri ja võistkonnaga kokku ning peame treeneri sünnipäeva. Mina olen oma treenerile kõikide nende aastate, õpetuste ja soovituste eest siiralt tänulik!

1. Kuidas jõudsid korvpalli juurde ja mis motiveeris Sind just korvpalli mängima?

Spordipisiku sain oma isalt, kellega koos käisin lapsepõlves erinevaid võistlusi vaatamas- poksi, motokrossi ja pallimänge Kalevi spordihallis. 6. klassis tuli tahtmine päris trenni minna. Valik tuli teha väravpalli ja korvpalli vahel. Tallinna Kalinini raj. Spordikoolis tööd alustanud tüdrukute korvpallitreener Kalju Pruel köitis mind oma sõbralikkusega ja rahumeelse olekuga ning valik oligi tehtud- korvpall.

2. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment Sinu korvpalli mängimise aja jooksul, mis on Sulle eriti meelde jäänud? MILLEGA OLED LISAKS KORVPALLI MÄNGIMISELE VÄLJAKUL PANUSTANUD MEIE KORVPALLIELLU?

Treeningutel saadud oskusi hakkasin jagama oma kooli (praegune Kalamaja Põhikool) imepisikeses võimlas oma noorematele koolikaaslastele, kelledest pikemakasvulised ja osavamad tüdrukud liitusid Kalju Prueli treeninggrupiga.

Korvpallurina olin ma võistkonnamängija. Treener Kalju Pruel , teades minu õpetajaks õppimise soovist, ajendas mind hoopiski treeneritööle. 1969. aastal alustasingi treeneritööd Kalinini raj. Laste ja Noorte Spordikoolis, 1977. aastast Oktoobri raj. Laste ja Noorte Spordikoolis. Tänutundega meenutan korvpallilegende Märt Sepik, August Sokk, Allan Dorbek, Andres Sõber, kes olid mulle eeskujuks, innustuseks ja toeks treenerina töötamise aastatel.

Ja muidugi minu õpilased, kellega koos sai spordisaalis, suve- ja talvelaagrites higi valatud ning ühiselt võidurõõmu tunda! Meediaväljaannetes erinevate elualade tunnustuslugusid lugedes kohtan sageli tuttavaid nimesid ja heaolutundega meenutan kooskasvamist, tunnen siirast rõõmu kunagise õpilase edusammude üle.

3. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on korvpalli mängimine Sulle eluks kaasa andnud?

Hetkel tegelen jätkuvalt lastega Pelguranna lasteaias. Algusaastail liikumisõpetajaks olles olid treeneritööga omandatud teadmised-oskused mulle suureks abiks ja on ka nüüd rühmaõpetajana töötamisel. Pühendumus, järjekindlus ja töökus käivad siiani minuga kaasas ja võimaldavad eduelamuse.

4. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele korvpallitüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Oma korvpallialased unistused tuleb teoks teha! Ei tohiks unustada ka elukestvat õppimist ja omandada mõni amet, millega tegelda pärast mängijakarjääri lõppemist.

5. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Praeguses peapeale pöördunud ajal on ühistreeningud mõeldamatud, kuid üldarendavat kehalist tegevust on võimalik individuaalselt teha ja metsas joosta. Veel üks mõte- lugeda korvpalliajaloo materjale, uurida tehnika-taktika aluseid, arendada oma teoreetilisi teadmisi.

Parimat soovides ja tervena püsimist!