1. KUIDAS JÕUDSID korvpalli JUURDE JA MIS SIND korvpalli JUURES MOTIVEERIB?

Väiksena veetsin palju aega spordisaalides, vaadates siis kas isa käsipalli või korvpalli trenni/mängu. Ühel hetkel hakkas isa mind naiste korvpallimängudele kaasa võtma, et ehk tekib minus ka huvi. Kui isa küsis, et kas tahaksin korvpalli mängima hakata, siis minu vastus oli „Ei“. Ja niimoodi jõudsingi mina korvpalli juurde.. Tegelikult olin siis ise 4. klassi alguses huvi näidanud, et tahaksin minna korvpalli trenni. Isa treenis sel ajal Kadaka Spordihallis ja seal töötanud Erika Eluri suunas mind Reet Rausbergi juurde Audentesesse trenni. Enne seda olin juba mitu aastat tantsimas käinud. Aasta või kaks käisin tantsimas ja korvpalli trennis mõlemas, kuid siis ajaliselt mõlemat enam teha ei jõudnud ja tuli teha valik – koss võitis!

2. MILLEGA SA HETKEL TEGELED JA MIS ON korvpall SULLE ELUKS KAASA ANDNUD?

Hetkel töötan raamatupidajana ja mängin Eestis naiste esiliigas korvpalli. Korvpall on mulle õpetanud teistega arvestamist ja olema tiimimängija ka tööelus, samuti ka iseseisvust ja püsivust.

3. KUIDAS OLED korvpalli ARENGUSSE ÜLDISEMALT PANUSTANUD?

Olen käinud suvelaagrites ja tüdrukute korvpallipäevadel noortele korvpalluritele treeninguid andmas ja endast rääkimas, enda karjäärist ja kogemustest, et noori inspireerida ja motiveerida. 

4. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT SELLE AJA JOOKSUL, KUI KORVPALLIGA TEGELENUD OLED?

Kindlasti üks magusamaid hetki oli kui tulime Indoneesias aastal 2013 3×3 U18 MM-il teiseks ja saime hõbemedali. Audentese Spordigümnaasiumis hooaeg 2012/2013 kui jõudsime võistkonnaga meistrivõistlustel finaali, finaalseeria küll kaotasime ja saime 2. koha, kuid Eclex kergelt neid võitusid meilt ei saanud. Mängisin 4 aastat USA-s ülikoolikorvpalli, need aastad olid väga erilised ja on positiivselt meelde jäänud.

5. ANNA PALUN ÜKS SOOVITUS KÕIGILE MEIE NOORTELE SPORDITÜDRUKUTELE, KELLE KARJÄÄR ON ALLES ALGUSES

Korvpall on äge ja see toob kaasa palju emotsioone, palju uusi sõpru ja lahedaid reise. Kui kõik ei lähe alati alguses hästi, siis ära loobu, pea püsti ja järgmisesse trenni või mängule minek!

6. MÕNI KOGEMUSSOOVITUS, KUIDAS HETKEL ERIOLUKORD ÜLE ELADA

Ole ikka rõõmus ja aktiivne. Mine õue, õues on mõnus. Metsas joosta on mõnus. Hea aeg tegeleda nõrkade kohtade ja üldfüüsilise arendamisega.


1. KUIDAS JÕUDSID korvpalli JUURDE JA MIS SIND korvpalli JUURES MOTIVEERIB?

Nagu ikka tuli treener Iivi Kaljuvee kooli korvpalli tüdrukuid otsima ja meelitama väiksed korvpalli huvilisi korvpalli trenni tulema. Mul oli just kehalise kasvatuse tund ja ma jäin talle vist silma. Ajasin oma klassist pundi kokku ja nii ma siis sattusingi korvpalli juurde, hakkas nii väga meeldima ja jäingi selle juurde.

2. MIS ON korvpall SULLE ELUKS KAASA ANDNUD?

Tänu korvpallile olen saanud hariduse, keeled suhu, häid tutvusi, sõpru, maailma näha, palju häid emotsioone.

3. KUIDAS OLED korvpalli ARENGUSSE ÜLDISEMALT PANUSTANUD?

Kahjuks pean tunnistama et suht vähe, loodan tulevikus rohkem panustada. Aga olen läbi viinud treeninguid, laste korvpalli turniire vaadanud ja osavamatele medaleid kaela riputanud.

4. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT SELLE AJA JOOKSUL, KUI KORVPALLIGA TEGELENUD OLED?

Minu kõige eredam ja meelde jäävam on kindlasti Euro Cupi hõbemedal, Castors Braine võistkonnaga.

Ja siis veel Eesti 3×3 koondisega Euroopa mängude hõbemedal, mis on minule esimene võidetud medal koondise eest.

Loomulikult on eredaid mälestusi kogu karjääri jooksul palju olnud: head treenerid, võistkonnakaaslased, lahedad välissõidud, koondis jpm

5. ANNA PALUN ÜKS SOOVITUS KÕIGILE MEIE NOORTELE SPORDITÜDRUKUTELE, KELLE KARJÄÄR ON ALLES ALGUSES

Kui on raske, ära siis kohe püssi põõsasse viska, pea püsti ja püüdle oma eesmärkide, unistuste poole ja küsi nõu või abi teistelt, meil on häid korvpalli inimesi, kes aitavad.

6. MÕNI KOGEMUSSOOVITUS, KUIDAS HETKEL ERIOLUKORD ÜLE ELADA

Suvi ongi see aeg kus individuaalselt trenni teha: ketsid jalga ja metsa jooksma, palli põrgatama ja kui peaks ideedest puudus olema , siis on meil siin Eestis treenereid küll kellele võib helistada ja nõu küsida, nad aitavad hea meelega.


1. KUIDAS JÕUDSID korvpalli JUURDE JA MIS SIND korvpalli JUURES MOTIVEERIB?

Korvpalli juurde jõudsin ema kaudu, kes on alates mu sünnist mind peaaegu igale võistlusele kaasa vedanud. Mingis mõttes tahaksin öelda, et kasvasin üles kossusaalides. Mind motiveeris korvpalli mängima minu ema.

2. MIS ON korvpall SULLE ELUKS KAASA ANDNUD?

Hetkel käin koolis ja pürgin korvpalli mängides ja trenni tehes oma unistuste poole. Korvpalli mängimine on eluks kaasa andnud tiimitöö austamise ja kavaluse.

3. KUIDAS OLED korvpalli ARENGUSSE ÜLDISEMALT PANUSTANUD?

Olen mingil hetkel käinud mängudel lauakohtunikuna, osalenud mõnel korral tüdrukute kossupäeval ja aidanud noortel tüdrukutel areneda.

4. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT SELLE AJA JOOKSUL, KUI KORVPALLIGA TEGELENUD OLED?

Minu lemmik korvpallimälestus on 2018. aasta suvi U16 koondisega EMi B divisjoni 9. koha võitmine. Korralik emotsioonipomm oli kogu suvi. Individuaalselt olen ka saanud võimalusi osaleda BWB laagrites, mis on olnud väga huvitavad ja silmi avavad.

5. ANNA PALUN ÜKS SOOVITUS KÕIGILE MEIE NOORTELE SPORDITÜDRUKUTELE, KELLE KARJÄÄR ON ALLES ALGUSES

Ise tunnen, et ka mina olen see noor, kelle karjäär on alguses: Kuid veel noorematele ütleksin, et tehke ikka tublisti trenni ning võtke samm korraga. Kõigel on oma aeg.

6. MÕNI KOGEMUSSOOVITUS, KUIDAS HETKEL ERIOLUKORD ÜLE ELADA

Eks me kõik ole selles olukorras esmakordselt, keeruliseks on see meie treenimise muutnud, kuid ongi hea võimalus end järgmiseks hooajaks heasse vormi ajada ning iseenda kallal vaeva näha. Tuleb võtta maksimum hetke olukorrast.

Vaata ka Anna Greti webinari:


Tutvusta lühidalt ennast ja oma hetke peamisi tegemisi

Olen põhimõtteliselt sündinud pall käes ja vorm seljas ja nii on see jätkunud tänaseni.

Minu ema ja isa olid sportlased. Õde ja laste isa olid mõlemad kõigepealt sportlased ja siis treenerid. Ise olin Eesti mõttes tippkorvpallur ja tegelen sellega seeniorspordi tasandil siiani. Töökohad on mul olnud enamuses seotud spordiga, samuti hobid – purjetamine ja petank. Kuid kehakultuurile tasakaaluks loen samas väga hea meelega ka raamatuid ning külastan kunstinäitusi ja teatreid/kontserte.

Hetkel töötan Eesti Ujumisliidus peasekretärina ja kohe täitub selles ametis 6 aastat.

Mis on sind ajendanud spordijuhi karjääri valima? Kas sul oli juhtimises eeskujusid?

Eks ilmselt kõik see eelnev, millest eespool kirjutasin. Mulle meeldib sport ja mulle meeldib organiseerida.. ja seda ju spordijuhi amet tähendabki. Minu suurimaks sooviks sportlasena oli kunagi töötada EOK-s…no põhimõtteliselt ongi tänaseks see soov täitunud kuid väga suures osas on ka juhus või siis juhusest õigel ajal kinni haaramine minu tööelus oma osa mänginud.

Kas ja kuidas rakendad spordis saadud kogemusi/oskuseid juhina?

Võistkonnaspordi harrastamine (ja ilmselt ka Allan Dorbeku käe all treenimine ) on andnud mulle väga tugeva kohusetunde, distsipliini, teistega arvestamise ja meeskonnatöö omadused/oskused, millele on juba ükskõik millist tööd lihtne rajada. Arvan, et olen hea meeskonnamängija kuid alati olen valmis võtma ka vastutust nii enda kui teiste eest.

Olen ju oma tööelus pidevalt nö tundmatus kohas vette hüpanud – nii abilinnapea ametis Võrus, Sangaste lossi juhtides või nüüd Ujumisliidus tegutsedes, teadmata nendest ametitest eelnevalt midagi ja just need omadused on mind ilmselt ka päästnud.

Mis sind hetkel enda töö juures hoiab ja mis on sulle sinu töös oluline?

Kõige esimesena mainiksin põnevuse ja pidevad muutused, mis teinekord, eriti viimasel kahel aastal, võivad olla ka keerulised ja väsitavad. Ja siis saavutusrõõm tehtu üle, eriti veel rasketest olukordadest väljatulemise üle ja selle eest saadav tunnustus, mis väljendub märkamisena nende poolt, kelle jaoks ma seda kõike teen.

Meenuta ühte eredamat õnnestumist ja ühte keerulisemat väljakutset?

Minu esimene Elva rattamaraton, mille peakorraldaja ma Tartu Ülikooli Spordiklubis oma ameti tõttu ka olin. Korraldama pidin ca 2000 inimese rahvaürituse, sealjuures ei teadnud ma ei rattaspordist, rääkima rattavõistluse korraldamisest mitte midagi, ma ei teadnud täpselt, kus Elvagi asub.. Aga tänu tiimitööle ja tegijate omavahelisel usaldusele ning koostööle, sai see päris hästi ja turvaliselt läbi viidud.

Millised on sinu peamised juhtimistarkused ja kuidas neid ise rakendad?

Tööd peab olema tore teha. Kui töötajad teavad, mida nad teevad ja tahavad seda teha ning neil on vabadus oma eesmärkideni jõudmiseks ise valikuid teha. Minul ei ole selles mõttes alluvaid, on töökaaslased ja meie kõikide koostööst sõltub meie organisatsiooni areng.. ja me kõik teame seda.

Kas ja kuidas saab võrrelda mees- ja naisjuhte?

Ikka saab..nad on väga-väga erinevad. Naisjuhid on palju laiahaardelisemad ja empaatilisemad ning lähtuvad oma otsuste tegemisel ka otsuste täideviijatest, mõtlevad lõpuni läbi. Mehed tihti teevad otsuseid, mõtlemata, kas, kes ja kuidas neid ellu viima hakkab. Kui tahad head juhti organisatsioonile, mille edukaks tegevuseks on oluline loominguline ja nutikas lähenemine tööprotsessi, siis eelistaksin alati naisjuhti, eriti aga sporditaustaga naisjuhti.

Miks võiks rohkem naisi pürgida juhtivatele ametikohtadele spordis?

Sest maailm ei koosne ainult numbritest ja pragmaatilistest lahendustest, naised toovad juurde emotsioone, pehmust aga samas ka suuremat kohusetunnet ja järjekindlust asjade ajamisel ning otsuste elluviimisel… ja üleüldse on tihtipeale naistega lihtsam ja lõbusam.


1. KUIDAS JÕUDSID VÕRKPALLI JUURDE JA mis motiveeris sind just selle alaga tegelema?

Minu võrkpalli teekond algas Viljandis Merle Keerutaja käe all ja õe eeskujul, kes käis ka tol ajal võrkpalli trennis. Ma arvan, et see oli armastus n-ö. esimesest pallipuutest, sest mind oli raske trennist pigem eemale hoida, kui vastupidi.

2. Millega sa hetkel tegeled ja mis on võrkpall sulle andnud?

Hetkel pean ennast juba amatööriks ja elan hetkel Prantsusmaal. Mängin Luxemburgis küll võrkpalli, kuid see liiga seal käib muude toimetuste ja tavaelu kõrvalt. Võrkpall on andnud mulle kuhjaga õppetunde ja kogemusi, mida nö tavaellu nüüd kaasa võtta. Pluss paljudest tiimikaaslastest on saanud head sõbrannad terveks eluks.

3. kuidas oled võrkpalli või spordiellu üldisemalt panustanud?

Ma arvan, et suurim panustamine on olla hea eeskuju ja abivalmis kõigile, kes oma teel alles alguses. Olen läbi viinud ka mitmeid aastaid Viljandis noorte linnalaagrit suvel, viimati osalenud EOKi poolt korraldatud tippsportlaste karjäärimudeli koostamisel ja aidanud treeneritel motiveerida õpilasi läbi enda kogemuse.

4. milline on võrkpalliga seonduv KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT?

Oi, neid on palju! Mina olen alati eristanud klubi hooaega ja koondist. Klubihooajalt vast esimene medal välismaal Soomes, mis oli küll pronks, aga üks magusaim medal just seetõttu, et väikse Viljandi tüdrukuna unistades välismaal mängimisest ja siis veel medali saamisest, tundus lihtsalt liiga uskumatu. Hiljem tõsi tuli ka kaks meistritiitlit Soomest, kuid see pronks oli ikkagi magusam.


Koondise hooajal kindlasti EM-i finaalturniir. Koondis on mulle ikkagi südameasi ja Eestit esindada on au ja uhkus. Pluss alati välismaalt tulles on vahelduseks tore eesti keeles võrkpalli asja platsil ajada.

5. anna palun üks soovitus kõigile meie noortele sporditüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Uskuda ja unistada suurelt ja siis selle nimel tööd teha! See aeg (tipp)spordis, enda kogemusel rääkides, on üks kõige vahvam aeg elus kindlasti, mida tuleks nautida täiel rinnal ja võtta kaasa kõik head ja isegi halvad õppetunnid edasisse eluetappi. Aga üldjuhul vana tarkus ,,Tee tööd ja näe vaeva.. siis tuleb..’’ vastab tõele! 

6. mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Elades ise Prantsusmaal olen väga kursis igasuguste ‘’lock-downidega’’. Ma arvan, et tuleb võtta olukorda kaine peaga ja lihtsalt tuletada meelde, et see möödub. Trenni koha pealt öeldes, elades siis info maailmas juba, on hästi paljud trennid ja programmid internetis kätte saadavad, mida ka koduste vahenditega teha saab. Pluss alati on võimalik minna jooksma/jalutama et akusid laadida. Ma olen igal juhul võtnud seisukoha, et see eriolukord paneb mind väärtustama rohkem seda, mis mul ON kui seda mis oli.


1. KUIDAS JÕUDSID VÕRKPALLI JUURDE JA mis motiveeris sind just selle alaga tegelema?

Võib öelda, et võrkpallini jõudsin tänu sõbrannadele. Vanemad tahtsid alati, et me peale kooli spordiga tegeleksime, et tegusad püsida ja nii ma hüppasingi ühest trennist teise, kuni lõpuks 7ndas klassis võrkpallini jõudsin. Algselt motiveeris käima see, et mitu head sõbrannat käisid samas trennis ja hiljem juba enda märgatav arengupotentsiaal.

2. Millega sa hetkel tegeled ja mis on võrkpall sulle andnud?

Hetkel olen taas koondisega laagris ja peale peaaegu 3-aastast pausi kaalun taas profina mängimist. Selle pausi jooksul jõudsin mitmeid kordi nii vaimselt kui ka finantsiliselt põhjas käia, üritades vigastustest tagasi tulla ja enda väärtust sportlasena tõestada.

Aga oli ka positiivset – leidsin endale fantastilise töökoha Teras Beach’is ja julguse ennast ausamalt väljendada ning enda eest seista. Võrkpall on andnud mulle tohutult palju õppetunde, kuid suurimad on ilmselt (a) koostööoskus ja (b) enesekindlus selles, et iga olukord on lahendatav ja ainuke, kes saab minu võimekusele piire seada olen ma ise.

3. kuidas oled võrkpalli või spordiellu üldisemalt panustanud?

Tööalaselt olen oma teadmisi, kogemusi ja armastust võrkpalli vastu jaganud peamiselt rannaliival volle trenne läbi viies, seda nii noortele kui ka täiskasvanutele. Üldise spordielu edendamise roll oli mul aga ka viimased 1,5 aastat Terases, kus töötasingi spordijuhi positsioonil ja andsin endast parima, et luua nii harrastus- kui profisportlastele võimalusi treenimiseks, võistlemiseks, arenemiseks ja ennekõike spordi nautimiseks. Terases lõime Eesti (ja vist ka maailma) esimese talvise rannavolle liiga, alustasime regulaarsete rannavolle ja rannatennise treeningutega, toetades seeläbi ka noortreenerite arengut, korraldasime regulaarselt võistlusi igale mängutasemele. Kokkuvõttes olen viimastel aastatel pühendanud oma energia sellele, et tuua läbi rannaspordi positiivsust ja aktiivsust rohkemate inimesteni.

Olen alustanud ka personaalse kunstiprojektiga, läbi mille soovin väärtustada naisi spordis ja tuua tähelepanu probleemsetele kohtadele. Mul on palju seinast-seina kogemusi sportlasena ja see projekt väljendab peamiselt, kuidas profispordi teekond on erinevatel hetkedel minu eneseväärtust mõjutanud. Tunnen, et suudan ennast just läbi kunsti kõige paremini väljendada ja loodan, et universaalse keelena kõnetavad need tööd paljusi naisi (ja ka mehi) üle maailma. 

4. milline on võrkpalliga seonduv KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT?

Erilisi ja meeldejäävaid momente on nii palju! Tippu kuuluvad kindlasti ülikooliajal pea kümnetuhande inimese ees mängimine (Pitt vs. Nebraska), Filipiinode fännikultuur, Eesti koondisega esmakordselt EM-ile pääsemine – nii tiimis olemine kvalifitseerumisehetkel kui ka õe ja ülejäänud tüdrukute toetamine tribüünidelt finaalturniiri ajal.

Kõige värskemalt on meeles aga meie 20/21 hooaja kolmikvõit TalTech naiskonnaga – Eesti Karikas, Balti Liiga võit ja Eesti Meistritiitel. Meeldejäävad on kindlasti ka mõned mõrud momendid – esimene ristatis-sideme trauma hetk, iga järgnev operatsiooniteavitus ja proovile panekud taastusravidega, keeruline hooaeg Türgis jpm. Neist kõigist rasketest olukordadest olen aga õppinud ja arenenud kordades rohkem kui positiivsetest momentidest ja olen seega ka nendele hetkedele äärmiselt tänulik.

5. anna palun üks soovitus kõigile meie noortele sporditüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Piirangud on väljamõeldud – kõik on võimalik, kui sul on piisavalt tahtmist. Julgustav ja toetav keskkond on äärmiselt oluline, aga kõik algab töötahtest ja enda võimetesse uskumisest. Seega, võta vastutus oma edu ja arengu eest, lähene probleemide lahendamisele loominguliselt ning sa jõuad täpselt nii kaugele kui sa oled valmis minema. 🙂

6. mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Liigu, naera ja naudi ilusaid momente ja väikseid võite!


1. KUIDAS JÕUDSID VÕRKPALLI JUURDE JA MIS MOTIVEERIS SIND JUST VÕRKPALLI MÄNGIMA?

Võrkpallini jõudsin täiesti juhuslikult. Kuni 9.klassini olin täiesti kindel, et jätkan kergejõustikuga nagu ka eelneval 9 aastal, aga ühel hetkel palus õde tema eest rääkida ühe võrkpallitreeneriga Keilas, et hakata seal trennides käima. Huvi pärast läksin ka ise kaasa ja esialgu hakkasin seda harrastama vaid kergejõustiku kõrvalt oma lõbuks. Võrkpalliga alustamine oli minu jaoks üsna keeruline kuna ma olin harjunud sellega, et kergejõustikus saan ainult enda peale loota ja tulemused olenevad vaid minu enda pingutusest. Sain üsna kiirelt aru, et võrkpallis päris nii ei saa ja on vaja arvestada ka tiimikaaslastega ja aktsepteerida, et võistkonnaspordis ongi ühel sportlasel palju vähem kontrolli kui individuaalaladel. Kui saabus aga kutse minna Audentesesse just võrkpalli ja mitte kergejõustikuga, siis said asjad minu jaoks üsna kiirelt selgeks kuna Audentesesse minek oli pikalt mu unistus olnud ja sellest hetkest saati ma pole enam tagasi vaadanud. 

2. MILLEGA SA HETKEL TEGELED JA MIDA ON VÕRKPALL SULLE ANDNUD?

Hetkel olen veel täisajaga profisportlane ja alustan sügisel Prantsusmaal oma seitsmendat profihooaega. Eelnevalt veetsin viis aastat Ameerikas ülikoolis ja mängisin võrkpalli sealses kõrgeimas ülikooliliigas. Peale ülikooli olen saanud võimaluse mängida neljas erinevas riigis (Filipiinid, Maldiivid, Saksamaa, Prantsusmaa) ning juba tänu sellele on võrkpall mulle andnud palju. Olen saanud lähemalt tundma õppida väga erinevaid kultuure, saanud selgeks inglise ja prantsuse keele, leidnud palju häid sõpru üle kogu maailma ja saanud palju väärtuslikke silmaringi avardavaid kogemusi. 

3. KUIDAS OLED VÕRKPALLI ÜLDISEMALT NING SPORDIELU ARENDAMISSE PANUSTANUD?

Võrkpalli soovin panustada eelkõige sellega, et aitan luua paremad tingimused tulevastele naisvõrkpalluritele. Loodan, et mu pikk profi- ja koondisekarjäär on eeskujuks noortele mängijatele, et nad tunneks, et ka neil on võimalik samale ja miks mitte kõrgemale tasemele jõuda.


Lisaks, haldan meie koondise sotsiaalmeediakontosid (IG: @volleyestonia, FB: Volleyball Team Estonia), kus üritan näidata kui kihvt koondis meil on, et naissportlasi rohkem pilti tuua ja meie, fännide ja noorvõrkpallurite vahel tugevam side luua. Kahjuks on ametlikes sporti kajastavates meediakanalites väga suur rõhk meeste spordil ja tunnen kohustust vähemalt võrkpallis seda auku täita, kuigi ei suuda alati võrkpalli mängimise kõrvalt nii palju ägedat sisu teha kui tahaks. Tunnen, et noortele võrkpalluritele meeldib meie tegemisi jälgida ja loodan, et nähes oma eeskujusid rohkem pildis, leiavad ka nemad rohkem inspiratsiooni, et võrkpallis kaugemale jõuda!  


Olen ka valitud EOK Sportlaskomisjoni ja seal võtsin samuti oma nelja aasta eesmärgiks soolise ebavõrdsuse vähendamise just võistkonnaspordialadel. Sellega seoses lükkasime eelmisel suvel koostöös koondise peatreeneri Lorenzo Micelli ja Eesti Võrkpalliliiduga käiku naiste võrkpalli arendava projekti, et luua eesti liigasse üks tugev naiskond, kes saaks end tugevamas Soome liigas proovile panna. Kahjuks jäi Soome liigaga ühinemine pandeemia tõttu hetkel veel ainult ideeks, kuid siiski andis see projekt võimaluse välisklubideta koondise sportlastel jätkata heal tasemel treeninguid ning saada selle eest ka väikestki kompensatsiooni. Sellise võistkonna olemasolu eesti liigas on äärmiselt oluline – nii kogenumatele koondise sportlastele, kellele see annab võimaluse ka kodumaal heal tasemel mängida, kui ka noortele, kes saavad kogenud mängijate kõrval õppida ja sellest võistkonnast julguse edasi välismaale siirduda, mis on omakorda koondise arengu vaatenurgast äärmiselt oluline. 


Üldiselt on mulle südamelähedane teema naiste olematud või meestest mitmeid kordi väiksemad palgad ning üldised tingimused ja ressursid, mis panustatakse naiste spordi arendamisse. Tean omast käest kui palju ohvreid on vaja tuua, et tipptasemel võistelda ja praeguste naissportlastele makstavate palkade juures jäävad spordi juurde ainult need, kes tõesti sporti armastavad, sest finantsiliselt ei vääri need ohvrid end absoluutselt ära. Olen veendunud, et tulemused tulevad siis kui sportlastesse panustatakse mitte vastupidi. Kahjuks näen, et tihti soovitakse just eriti naissportlastelt tulemusi enne kui ollakse nõus neisse panustama. 

4. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT, VÕRKPALLIGA TEGELEMISE AJA JOOKSUL?

Kindlasti on kõige erilisemad võrkpalliga seotud kogemused olnud Eesti koondist esindades. Ma ei unusta kunagi seda tunnet, mis meil oli 2019. aasta jaanuaris peale viimase EM-valikturniiri mängu võitu Soomes, mis tagas Eesti naiste koondisele esmakordselt pääsu EM-i finaalturniirile. Me teadsime alagruppide loosimisest saati, et võimalus EM-ile jõuda on olemas, kuid sinna jõuda tugeva alagrupi võitjana ja Soome kaasa tulnud fännide silme ees oli kirjeldamatu tunne! 


Muidugi ei saa mainimata jätta ka EM-i Budapestis, mis oli eriti eriline kuna kohapeal olid vaatamas terve mu pere ja isegi vanaema ning meid oli toetamas ka suur ja ülivinge Eesti särkides fänniarmee, kelle ees võistelda oli suur au! 

5. ANNA PALUN ÜKS SOOVITUS KÕIGILE MEIE NOORTELE SPORDITÜDRUKUTELE, KELLE KARJÄÄR ON ALLES ALGUSES

Julge unistada ja küsi nõu nendelt, kes on juba seal kuhu sa tahaks jõuda! Noorena on tihti hirmutav ühendust võtta kellelegagi, kes on sulle eeskujuks, kuid olen kindel, et enamik neist eeskujudest on alati valmis nõu andma ja noori toetama kuna nemadki on kunagi noorsportlased olnud. Kui ma gümnaasiumi lõpus kaalusin Ameerikasse ülikooli minekut ja see tundus väga hirmus samm, siis just varem USA-sse suundunud mängijatelt nõu ja abi küsimine oli see, mis mind veenis seda sammu tegema ja nüüd olen kindel, et ilma USA ülikoolispordi kogemuseta ma ei oleks praegusel tasemel profisportlane ega koondise mängija. 

6. MÕNI KOGEMUSSOOVITUS, KUIDAS HETKEL ERIOLUKORD ÜLE ELADA

Praegusel ajal ei ole kindlasti lihtne olla noorsportlane, kuid tunnen, et tänapäeva noortele on kättesaadavad ressursid, millest mina selles vanuses oleks võinud vaid unistada (nutiseadmed, sotsiaalmeedia). Soovitaksin noortel jälgida oma lemmiksportlasi ja kasutada iga võimalust neilt midagi juurde õppida. Pandeemia algusest saati on paljud sportlased sotsiaalmeedias jaganud videosid ja nippe enda vormis hoidmiseks, kust noored saaks kindlasti inspiratsiooni ammutada.


Sel kevadel korraldas ka võrkpalliliit koondise sportlaste ja Eesti treeneritega toredad Zoomi treeningud, kus noored said küsimusi esitada ja sportlastega trenne kaasa teha. Need treeningud on siiani YouTube-is vaadatavad. See oli minu arvates väga tore ettevõtmine, mis sai võimalikuks just ainult tänu praegusele olukorrale ja usun, et noorsportlased, kes need trennid kaasa tegid said sealt tulevikuks nii mõndagi juurde.


1. KUIDAS JÕUDSID VÕRKPALLI JUURDE JA MIS MOTIVEERIS SIND JUST VÕRKPALLI MÄNGIMA?

Olen pärit väikesest kohast nimega Kohila, kus tüdrukutele korraldati pallimängudest ainult korvpalli- ja võrkpallitrenne. Valik osutus võrkpalli kasuks, sest see tundus mulle põnevam ja korvpalliga võrreldes kuidagi ka rahulikum. Mulle meeldis kohe algusest see tiimimängu tunne, kus igal mängijal on oma ülesanded, ja ka see, kui palju oli vaja peaga kaasa mõtlemist.

2. MILLEGA SA HETKEL TEGELED JA MIDA ON VÕRKPALL SULLE ANDNUD?

Praegu on meil käsil koondisesuvi – loodame ja proovime Eesti naiskonna taas Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile viia. Koondise eest mängimine on alati minu jaoks auasi ja prioriteet. Loomulikult on oluline ka klubihooaeg, aga suurimad eesmärgid ja unistused on alati koondisega seotud. Tänu võrkpallile olen näinud palju huvitavaid kohti ja kohtunud lahedate inimestega üle terve maailma – võib öelda, et igas maailma nurgas on mõni tuttav, kellele saan kunagi külla minna!

3. KUIDAS OLED VÕRKPALLI ÜLDISEMALT NING SPORDIELU ARENDAMISSE PANUSTANUD?

Võrkpalli, just Eesti noorte võrkpalli edendamisse loodan panustada läbi oma kogemuste, nii neid otse noortega jagades kui ka loodetavasti neile eeskujuks ja motivatsiooniks olles. Kuna olen ise ka tegelikult suhteliselt noor, siis õpin ka ise pidevalt vanematelt kolleegidelt. Konkreetsemalt olen osalenud näiteks EOK poolt korraldatud tippsportlaste karjäärimudeli koostamisel, andnud Eesti võrkpallinoortele zoom-treeninguid ja külastanud noorte võistlusi. Samuti loodan, et suudan Eesti võrkpalli (ja sporti üldisemalt) “reklaamida”, kui mängin välismaa klubides.

4. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT, VÕRKPALLIGA TEGELEMISE AJA JOOKSUL?

Erilise momendina mu karjääris tuleb esimesena ette hetk, kui pääsesime esimese Eesti suure pallimängunaiskonnana EM-finaalturniirile. See oli meie jaoks situatsioon, kus suutsime üle elada suhteliselt pingelise olukorra – ootused olid viimaseks mänguks kõrgele aetud, sest meil oli ainulaadne võimalus see EM-pilet kätte saada. Ja me tegime selle ära!

5. ANNA PALUN ÜKS SOOVITUS KÕIGILE MEIE NOORTELE SPORDITÜDRUKUTELE, KELLE KARJÄÄR ON ALLES ALGUSES

Noortele sporditüdrukutele soovitaksin eelkõige vist alati meeles hoida, et võrkpall on mäng! Mängimine omakorda on lõbus ja sa saad seda mängurõõmu jagada oma tiimiga. Kui see väike mõte sul kogu aeg kaasas on, siis ei saa võrkpallist kunagi küllalt.

6. MÕNI KOGEMUSSOOVITUS, KUIDAS HETKEL ERIOLUKORD ÜLE ELADA

Eriolukorras on hetkel küll natuke keeruline, eriti siis, kui treeningvõimalused on piiratud ja võib-olla näeme ka võistkonnakaaslasi harvem, kui sooviksime. Olin ise augustist aprillini välismaal ega näinud sel ajal oma peret ega sõpru (ka näiteks jõulude ajal) – ma tõesti ei tea, kuidas ma selle üle elasin. Kuid näiteks esimese lockdown-i ajal tegin palju-palju tööd oma nõrkade kohtade kallal. Selline eriolukord on enda kallal töötamiseks hea aeg, sest saad ise vaikselt nokitseda, eriti siis, kui pole olulisi võistlusi. See töö, mis eelmisel suvel tegin, andis super hea põhja klubihooaja alguseks. Ma usun, et igas halvas asjas on midagi head – nii saame ka pealtnäha nõmedad olukorrad tegelikult enda kasuks tööle panna!


1. Kuidas jõudsid võrkpalli juurde ja mis motiveeris Sind just võrkpalli mängima

Alustaksin sellest, et ma olen pärit spordiperest, kus ema oli omal ajal korvpallimängija ja isa võrkpallur. Väikesest peale mäletan, et olen kogu aeg olnud saalis, kus siis isa mängis, oli treener või emaga, kes on ühtlasi ka kehalise kasvatuse õpetaja. Kusjuures, minu vanaema käib väga tihti minu mängudel ja väidab, et on olnud ka tubli võrkpallur. Seega, sellisest perest oli vist sporditee valimine paratamatu ja kuna isa oli võrkpallur, siis tundus loogiline, et mind pandi võrkpalli trenni ja sinna ma siis jäingi.  

Noorena motiveeris pigem see, et olin võistkonnas, kus olid minu ümber sõbrannad, kellega sai alati trennis kokku. Hiljem, kui hakkas mängimine juba natukene välja tulema, oli eesmärgiks saada paremaks ja esindada koondist. Väga hästi mäletan kui olin kutsutud naiste koondisesse esmakordselt, kus minu positsioonil mängisid palju kogenumad ja austatud sidemängijad – see esimene Eesti koondise laager lõppes sellega, et ma ei mahtunud 12 parima sekka ja ei saanud võistlustele kaasa. Kusjuures, siis oli minu isa koondise teine treener ja pärast seda, kui kuulsin, et ei mahu 12 sekka, isa ütles: „ Praegu pole õige aeg, et naiste koondises olla, vara veel! Küll see õige aeg tuleb!“ Ma olin väga pettunud, nüüd muidugi vaatan asju hoopis teise pilguga ja oligi vara kindlasti. Tagasi tulles motivatsiooni juurde- see oligi motivatsioon läbi aastate, et saada paremaks. Algul saada koondisesse, siis proovida ennast välismaal ja saada professionaalseks sportlaseks. 

2. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on võrkpall sulle andnud?

Hetkel olen aktiivne sportlane, tudeng ja kehalise kasvatuse õpetaja.

Oh, võrkpall on mulle andnud väga palju, alustades isikuomadustest kuni suurepäraste inimesteni, kellega oleme läbi käinud tulest ja veest ning kellest on saanud asendamatud sõbrad läbi elu. 

Muidugi, sport on mulle andnud võimaluse reisida, elada erinevates riikides, tundma õppida erinevaid kultuure ja kohaneda uute olukordadega. Julgen öelda, et võrkpallil on väga suur roll selles, kes ma praegu olen.

3. Kuidas oled võrkpalli üldisemalt ning spordielu arendamisse panustanud? 

Olen püüdnud suunata ja toetada noori sporditee valimisel nii noorte treenerina kui mängijana. 

4. mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment, võrkpalliga tegelemise aja jooksul?

Tegelikult on neid momente palju, raske on välja tuua konkreetselt ühte. Kindlasti Eesti koondis on minu jaoks alati olnud erilisel kohal,  seda ei saa võrdsustada mitte ühegi klubi võistkonnaga. Üks hetki on muidugi kui jõudsime esmakordselt EM-finaalturniirile Soomes. Jah, see moment oli vaieldamatult meeldejääv, aga teine erakordne hetk sellest samast ajast oli, kui enne Soome mängu mängisime kodupubliku ees Rootsi koondise vastu. Mäletan, kui kõlas vile, siis vaadates ümberringi olid kõik tribüünid sini-must-valgeid fänne täis (sellist kodupublikut pole Eestis varasemalt olnud naiste mängudel) ja selle üliolulise mängu me võitsime – see oli üks unustamatu hetk!
Kindlasti klubidega on olnud ka eredaid ja meeldejäävaid hetki. Kui suur töö saab tehtud ja oled läbi käinud terve hooaja inimestega, kellest on saanud sinu pere ja lõpuks, kas võidad või kaotad koos- need on need hetked, mille pärast tasub mängida. 

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele sporditüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Unista suurelt ja liigu oma unistuste poole! Kindlasti kogu tee pole lihtne, aga kui jõuad eesmärkideni, siis see on seda väärt!

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Peaks lihtsalt keskenduma sellele, mida sa ise hetkel teha saad ja mitte nii palju sellele, mida ei saa ja mis on paratamatu


Kuula siin ka webinari Julijaga:



1.Kuidas jõudsid tennise juurde ja mis motiveeris Sind just tennist arendama?

Tennise juurde sattusin suhteliselt juhuslikult, kus kuulsin, et Tiiu Masing võtab uusi õpilasi. Kutsusin oma sõbranna kaasa ja kahekesi nii läksimegi. Olime 8-9-aastased, täpselt enam ei mäleta. Kui jõudsin nii kaugele, et oleks vaja endale isiklik reket soetada, siis meie perel sellist raha ei olnud nii et läksin võrkpallitrenni, treeneriks oli Siiri Sülla. See trenn oli õnneks tasuta ja väga erilisi väljaminekuid ei kaasnenud. Lisaks vahepeal kui kooli kehalise õpetaja tegi veel pesapalli trenni, siis käisin seal ka. Suuremana käisin veel aeroobikas. Tihti tuli käia kahes trennis ühel päeval, lisaks koolile ja muusikakoolile. Tennise juurde tagasi jõudsin kusagil 20 aastat tagasi, kus tööandja maksis tennisetreenerit ja -aegu. Siis hakkasin uuesti mängima. Hiiumaa Tenniseklubi liikmed oleme terve perega- nii abikaasa kui poeg mängivad ka. Lisaks olen veel harrastama hakanud rannatennist, mis on väga kehasõbralik ja rohkelt adrenaliini pakkuv spordiala. Soovitan seda ala kindlasti proovida. Hiiumaa tenniseklubis on mul ka igapäevane roll- korraldan klubi teavet läbi sotsiaalmeedia. Kuna meil on väga aktiivne klubi- tennis on kolme harrastatuma spordiala seas Hiiumaal (lisaks orienteerumisjooks ja jalgpall), mistõttu teeme palju, osaleme palju ja meid ongi palju.

Tennis Hiiumaal on arenenud jõudsalt ja seda eelkõige tänu klubi südametunnistusele ja hingele, Tiiu Masingule. Lisaks on meie klubis ka liikmed väga aktiivsed, mistõttu sai tehtud ettepanek ning kogutud andmed Hiiumaa spordikeskuse projekti eest vedades, et Hiiumaa saaks endale ka 3 sise-tenniseväljakut. Lisaks aitasime rahastamisele omalt poolt kaasa, koostasime rahvaalgatusliku petitsiooni ning meie juhatus osaleb ka praegu ehitusjärgus projekti järelvalvetöös.

Uus tennisetalv algab Hiiumaa tenniseklubis täiesti teisiti: 3 tenniseväljakut sees võimaldavad meil aastaringselt treenida. Küll siis nüüd alles hakkab tennisemängijaid peale tulema. Väike mure on muidugi ka- meil oleks vaja uut ja hakkajat treenerit, nüüd kui tingimused on olemas. Tiiu Masing on meie klubi südametunnistus ja hing, kuid ta on juba aastaid rääkinud pensionile minemisest ning selle on ta ka igati välja teeninud.

2. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on tennis Sulle eluks kaasa andnud?

Hetkel olen igapäevaselt aktiivselt tegev oma perefirmas, mis tegeleb mere-vesiviljeluse arendamisega Eestis. Spordiga olen seotud lokaalsel tasandil mitmes klubis: vabatahtlikuna tegutsen jätkuvalt 9-aastat jalgpalliklubis FC Hiiumaa ning vean koos teise võrkpallitreeneri Marge Vähteriga Hiiumaa naiste võrkpalli järelkasvu projekti. Uue eestvedamisena olen loonud ka ratsaspordiklubi- Hiiumaa RSK, koos kahe treeneri: Teele Taltsi ja Maris Suusteriga ning on väike plaan vahepeal vaikseks jäänud ratsaspordis Hiiumaal ka natukene järelkasvu kasvatada ning erinevaid võistlusi korraldada. Lisaks muidugi enda võistlemised võrkpalliplatsidel, rannatennises ja tennises, mis küll hetkel on olude tõttu sunnitud pausil. Kuid oleme selles suhtes optimistlikud.

Tennis on mulle eluks kaasa andnud erinevaid toredaid emotsioone, sõpru, ägedaid uusi kohti ja tutvusi ning loomulikult parema tervise. Kindlasti on üksikmäng õpetanud olema kannatlikum (see õpe on elukestev) ning paarismäng on õpetanud kavalust, asjade erinevat lahendusoskust ning hakkamasaamist ka keerulisemates olukordades.

3. Mis soovitusi annaksid algajale spordilapsele?

Tasuks alustada sellest, et kas laps on pigem aktiivse loomuga või vastupidi, tagasihoidlik. Sellest sõltuvalt oskaks soovitada siis alasid. Kontaktspordialad sobivad pigem aktiivse loomuga lastele ning kontaktivabad alad siis kõigile. Veel tasub mõelda, kas lapsele meeldiks pigem individuaalalad või meeskonnaalad. Ja muidugi enne otsustamist alati kõik ära proovida. Trennis võiks käia minimaalselt 3-4 korda nädalas. Teada on, et 2 korda hoiab olemasolevat taset, aga kui parandada tahad, siis peaksid käima vähemalt 3 korda nädalas trennis. Ja alati on hea, kui lähed trenni koos sõbraga. Sellised minekud hoiavad pikemalt ala juures. Ja ei tasu trenni nimedest ennast häirida lasta- väga paljud ei tea, mis see võrkpall on või korvpall, et võib hirmutada. Algastme treeningud on kõik suhteliselt sarnased- enamjaolt õpitakse läbi mänguliste elementide. Spetsialiseerumine algab alles võib olla 4 klassis, mis ei tähenda, et juba varem erialaspetsiifiliselt midagi ei tehta. Kuna lihased on pidevas arengus (või siis taandarengus), siis peaks olema kohustuslik lapsevanemal kindlasti lapsele mõni spordiala leida, millega kooli kõrvalt siis lisaks tegeleda.

4. Mõni kogemus-soovitus, kuidas eriolukord üle elada.

Enda seisukohalt võin kinnitada, et Covid19 ei ole niisama haigus- see jätab mõneks ajaks kehasse mälestusi ning võib juhtuda et peabki alustama uuesti kasvõi harilikust jalutamisest. Kuid tervetele on õnneks tänapäeval internetis väga palju tasuta erinevaid trenne, mida saab kaasa teha. Ja kui tõesti mingit variant pole ja nii väga tahaks kasvõi tennist mängida- siis on võimalik sõita välismaale või minna juba mõnda avatud väljakule mängima (nagu näiteks Tallink).

Mõni spordifakt minu kohta: mind valiti Tallinna Ühisgümnaasiumis 1998. aastal lennu parimaks naissportlaseks ja mind valiti EOK Spordijuht 2.0 kursusele. Viimase üle olen väga uhke- nii head koolitust raha eest osta ei ole võimalik. Oli samas raske, kuid väga huvitav ja õpetlik. Suured tänud EOK’le selle eest.


David Rivers (56) on endine USA tippkorvpallur, kes säras oma silmapaistva karjääri (1988-2004) jooksul nii NBA-s kui Euroopas. Peale edukaid ülikoolikorvpalli aastaid Notre Dame meeskonnas, siirdus David NBA-sse, kus ta valiti 1988 a. NBA drafti esimeses ringis LA Lakersisse. Lakersis hooajal 1988-1989 pallinud Rivers mängis teiste hulgas koos selliste säravate staaride nagu Kareem Abdul-Jabbar ja Magic Johnson. 1988-1989 hooajal jõudis Lakers finaali, kus pidi alla vanduma Detroit Pistonsile.  NBA aastad jätkusid Riversi jaoks veel LA Clippersi meeskonnas. Alates 1993 aastats siirdus David Rivers mängima Euroopasse. Esmalt kaheks hooajaks Prantsusmaale Antibes meeskonda, kellega tuldi 1995 a. Prantsumaa meistriks. Seejärel liitus Rivers Euroopa korvpalli lipulaeva Kreeka Olympiacosega. Tema esimesel (1995-1996) hooajal võitis Olympiacos Kreeka mesitritiitli, järgmisel hooajal (1996-1997) võideti nii Euroliiga, Kreeka meistritiitel kui karikas. Seejuures nimetati Rivers Euroliiga Final Four turniiri MVP-ks. (27 punkti keskmiselt Final Four kahes mängus). Samal hooajal pärjati David Rivers ka Euroopa Aasta Mängija tiitliga. Peale üliedukaid Olympiacose aastaid siirdus Rivers mängima Itaaliasse, kus Bologna meeskonnaga tuldi karikavõitjateks. Riversi karjääris on märkimisväärsel kohal ka Türgi Tofase klubi esindamine hooaegadel 1998-1999 ja 1999-2000. Mõlemal hooajal võideti nii meistritiitel kui ka karikas.

Tänasel päeval juhib David oma akadeemiat ja korraldab haridusalaseid ning sportliku enesearengu laagreid lastele ja noortele üle maailma.

Janne: Tere David!

David: Tere (eesti keeles) Janne ja kogu Eesti! 

J: Aitäh! See oli imeline eesti keel. Alustuseks, ma olen sinu taustaga kursis ning sinu kohta lugenud, kuid ehk tutvustad end veidi ning siis võime liikuda edasi järgmiste küsimuste juurde. Seega, David, meeldiv sinuga kohtuda. Kuidas sul läheb?

D: Mul läheb hästi. Mul on hea meel siin teiega olla ja ma hindan, et oled mind kutsunud oma platvormile. Teadmiseks sinu vaatajatele, fännidele, jälgijatele ja toetajatele, kes ei pruugi teada, kes David Rivers on – ma ei tea vahel isegi, kes David Rivers on. Tulen väga suurest perest. Ma sündisin ja kasvasin Jersey linnas, New Jerseys, mis on üle Hudsoni jõe New Yorkist. Miski, mida te ei pruugi teada, kuid mis on väga sobilik siia platvormile Janne, on see, et mul on 9 õde. Seega ma tulen väga suurest perest – 6 poissi, 9 tüdrukut. Hiljem läksin St. Anthony katoliiklikusse era-keskkooli Jersey linnas, kust sain stipendiumi Notre Dame ülikooli, mille lõpetasin psühholoogia erialal. Hiljem valiti mind mängima maailmameistrite LA Lakersi meeskonda, kus ma mängisin koos selliste legendidega nagu Kareem Abdul-Jabbar, Magic Johnson, Byron Scott, A.C. Green, James Worthy, Tony Campbell. Tõelised tipud. Mychal Thompson. Mulle alati meeldib oma võistkonnakaaslaseid esile tuua, Jeff Lamp ja kõik teised. Kokkuvõttes olen ma profikorvpalli mänginud umbes 17 aastat. Mu karjäär on kulgenud NBA-st ja CBA-st Euroopani. Mind on õnnistatud tiitlivõitudega iga võistkonna juures, kus olen mänginud v.a. üks, selleks oli LA Clippers. Nüüdseks olen ma jäänud pensionile ning tegelen suure osa oma ajast haridus-ja tehnoloogiavaldkonnas ning ka loomulikult spordiga. Töötan laste ja peredega, kes tulevad majanduslikult keerulisematest olukordadest. Kokkuvõtvalt, see ma olen ning see on see, millel mu fookus täna on, nautides samal ajal ka pensionipõlve. Kui selline asi nagu pensionile jäämine selles kontekstis on üldse olemas.

J: Ma usun, et mitte. Eriti sportlaste jaoks, kes soovivad aktiivset eluviisi jätkata. Ma tahan sind tänada selle töö eest, mida sa antud hetkel teed. Korvpall ja sport annavad meile nii palju ning see on meie töö ka tagasi anda. Sa teed seda suurepäraselt ning mul on sinult palju õppida. Kuid täna ma sooviksin rääkida sinu kogemustepagasist. Millised on sinu väärtused, õppetunnid ning kuidas need õppetunnid on sinu väärtuseid mõjutanud. Peamiselt olen huvitatud vaimsetest võimetest rääkimisest. Kuidas tulla toime erinevate pingetega? Pinged enne ja pärast mängu. Pinged koolis ja elus. Samuti, mis on sinu jaoks kõige olulisem oskus tiimitöö puhul? Seega alustame algusest. Sa mainisid, et sul on 9 õde. See tähendab, et sul on palju kogemusi naistega suhtlemisel. Ma eeldan, et see on andnud sulle palju elukogemust ka töökohal. Ma loodan, et mitmed noored korvpallurid ja nende vanemad on kuulamas, sest viimasel paaril aastal on mitmed poisid ja tüdrukud läinud Ameerika Ühendriikidesse tänu stipendiumile korvpalli mängima. Väikesest Eestist minna Ühendriikidesse on suur asi aga ma tean ka, et teie, ameeriklaste jaoks on stipendiumi saamine veelgi keerlisem, kuna konkurents on ülitihe. Ehk võiksid sellest alustada kuidas sai sinu jaoks alguse korvpallitee? Ma tean, et Ühendriikides puutute te kokku mitmete erinevate spordialadega, kuid kuidas langes lõpuks valik korvpalli kasuks ning sealt edasi kuidas õnnestus saada stipendium Notre Dame ülikooli?

D: Ma tahan alustada asja tuumast millest kõik alguse sai. Ja samuti tahan pakkuda läbinägelikkust müütidele, mis puudutavad oskusi, võimeid, konkurentsi ja vaimse tugevuse teemat. Ma olen pärit väga vaesest perest. Meid oli 15 last ja 2 lapsevanemat. Ma olin nooruselt kolmas. Seega minu vanemad õed ja vennad olid mulle eeskujuks. Kui aga rääkida naiste perspektiivist siis tahaksin puudutada mitut teemat. Korvpall on olnud minu jaoks vahend, et muuta oma elu paremaks. Kuid korvpall ei ole olnud minu eksistentsi tuum. Ma arvan, et see on oluline sõnum vaatajatele. Olgugi, et ma olin mängus väga osav, ei defineerinud see mind kui inimest. Ma arva, et seda on just noorte jaoks oluline mõista. Ma toon näite. Mu isa töötas kahel töökohal. Ma nägin teda 30min – 1h päevas, sest kui ta koju tuli oli juba kell liiga palju, 23:00-23:30. Ja kui ta tööle läks oli see vara, 5:30 hommikul. Seega ma ei näinud teda tihti. Mu ema töötas samuti. Ühesõnaga ma tulen perest, kus vanemad lapsed aitasid hoolitseda nooremate eest. See oli minu jaoks oluline, kuna ma nägin kuidas mu õed võtsid üle emarolli ning vennad isarolli. See, kes ma olen ning see, kelleks ma olen kujunenud, on kirjeldus minu pere põhiväärtustest. See on väga tähtis noortele mõistmiseks, et see kelleks sa soovid saada, peab sinu seest idanema juba väga noorest vanusest. Ma ütlen ka noortele kellega ma töötan, et kui su unistused ja kirg tulevad sinu südamest, olgu sa mees või naine, ei saa keegi sinult seda unistust ja soovi ära võtta. Kõik taandub enesekindlusele, teadmisele – mida sa soovid ning kuidas seda saavutada. Ma kasvasin üles suurima kuritegevusmääraga linnas – narkootikumid, jõugud, vägivald. Ma kõndisin kõigest sellest mööda iga päev oma teel kooli. Ma nägin seda, ma elasin selle läbi, ma olin seal keskkonnas, kuid päeva lõpuks oli mul alati see üks asi, millel oma fookus hoida. See ei olnud minna ülikooli või olla parim algkooli mängija või parim keskkooli mängija. Mu ainsaks sihiks oli jõuda NBA-sse. See eesmärk oli mul juba 6-10 aastasest saati.

J: Kust selline soov pärines?

D: Ma vaatasin telekast NBA-d ja ma mäletan seda mängu väga täpselt, Philadelphia 76ers vs Boston Celtics. Ma kuulasin kuidas kommentaatorid rääkisid Julius Ervingust, Dr. J.-st kui inimesest ja ma mõtlesin, et ma tahan, et ka minust kunagi nii räägitaks. Sellest hetkest alates sai Julius Ervingust minu iidol ning kogu mu fookus oli NBA-l, profisportlaseks saamisel ning oma pere eest hoolitsemisel. Korvpallimaailmaga tutvustas mind minu isa, kes kinkis mulle punase palli. Ma armusin selle palli põrgatamise mõttesse. See oli minu jaoks imeline, ma veetsin oma iga vaba hetke selle korvpalliga, triblamist viimistledes jne. Minu loo peamine iva on aga järjekindlus. Ma olin väikest kasvu peenike laps, kellel öeldi tihti, et sinust ei saa kunagi profisportlast. Alles keskkoolis õppisin mõistma ülikoolisporti. Mu sõbrad rääkisid tihti ülikooli mängudest ja neid kuulates ei mõistnud ma miks nad selle asemel NBA-st ei räägi. Ma käisin läbi kogu selle teekonna aga minu peamine sõnum on, et sa pead olema pühendunud oma südamesoovile. Rääkides siin platvormil ning tuues esile naisi spordis tahan ma öelda, et minu mentaliteet oma unistuste jahtimisel ei ole erinev naissportlase omast. Asja võti on, et naisena pead sa taluma ehk pisut rohkemat ning olema kannatlikum oma unistuste jahtimisel, sest kaalukausid ei ole tasakaalus. Seda on väga tähtis mõista, jällegi mul on 9 õde, kellest vaid üks on minust noorem. Ma jagasin seda sama sõnumit ka noortele mängijatele Euroopas: Prantsusmaal, Türgis, Kreekas, Itaalias. Minu jaoks olid olulised võistlemine, võitmine ja meistriks olemine. Mitmed noored Euroopa mängijad, kes on nüüdseks jõudnud NBA-sse on minult varasemalt küsinud, kas ma arvan, et nad võiksid jõuda NBA-sse ja olla seal võimekad. Ma olin alati selle küsimuse peale üllatunud, sest ma nägin nende talenti praktikas ja ei suutnud imestada, miks nad kõhklevad iseenda võimekuses jõuda kõrgeimale tasemele. Mu vastus neile ja tüdrukutele, kes püüdlevad edasi spordis või muul elualal, on alati olnud- Jah, sa suudad seda saavutada! Ainus, mis sind tagasi hoiab oled sina ise. Sinu oma eelarvamus, et keegi on sinust alati parem, kiirem, tugevam. Ma ütlen nendele noortele mängijatele – jah sa suudad seda saavutada, sul on talenti, sul on füüsiline võimekus aga see on kõik sinu enda peas kinni. Sa pead hakkama uskuma endasse. Sa ei ole oma konkurentidest halvem. Sel momendil, kui ma suutsin noortesse poistesse istutada selle arusaama, kasvas nende edukus meeletul kiirusel. Mitmed neist on jõudnud NBA-sse. Sõnum, mida siit kaasa võtta on aga see, et sa pead alati uskuma endasse vaatamata sellele, kes on su ümber ütlemas, et sa ei suuda seda. Ja nagu ma mainisin on see naissportlastele topeltraske ülesanne. See peab olema surematu tagaajamine. Ükskõik millega sa rinda pead pistma, sa pead jääma oma unistusele kindlaks. Sa teed ohverdused, mis on vajalikud selleks, et oma unistus saavutada. See sõnum on äärmiselt oluline naistele, kes püüdlevad oma positsiooni poole spordis või ükskõik millises eluvaldkonnas.

J: Ma olen väga tänulik selle sõnumi eest. Seda on eriti hea kuulda meessportlase käest. Kui mõelda, miks naised ei ole tihtipeale vaimselt valmis, on ehk sellepärast, et oleme veidi tagasihoidlikumad ning vajame taganttõuget teistelt naistelt. Kuid minu kogemus on näidanud, et veelgi enam vajame me tunnustust ja toetust meeste poolt. See annaks meile parema kindluse ja valmisoleku antud valdkonnas toimetamiseks. Seega on väga hea kuulda, et ka sina oled seda meelt. Pigem on hetkel Eesti pinnalt tunda, et veel on arenguruumi naissportlaste toetamisel. Aitäh selle eest. See on minu jaoks samuti väga oluline teema. Sa rääkisid oma võistkonnakaaslastest ja oma kogemustest ning sul on olnud võimalus mängida väga heade treenerite käe all. Räägi palun, mida erinevad treenerid on sulle andnud. Mängijapositsioonilt olid sa mängujuht, ehk siis treeneri rollis väljakul. Samuti oled sa kõigis võistkondades olnud väga väärtustatud mängija ning imetletud fännide poolt. See tähendab, et sa ei mänginud ainult mängu ja iseenda pärast, vaid pidid nägema suuremat pilti. See nõuab peaga ja südamega asja kallal olemist. Räägi sellest palun lähemalt ning oma õppetundidest ja ajast Euroopas ja sealsest austusest ning MVP saavutusest.

D: Üks asi, mida kõik peaksid mõistma on see, et sul võivad olla oma unistused ja eesmärgid aga keegi ei ole kunagi saanud edukaks üksi. Sa vajad alati mingil määral abi ja tuge kelleltki. Ma olin õnnistatud, kuna ma teadsin, et tahan saada profikorvpalluriks ja sinna ma oma suuna võtsin. Ma olin õnnistatud, sest juba noorest peale olen ma sattunud suurepäraste treenerite käe alla. Ma mäletan oma esimest treenerit, kes oli ühtlasi ka mu ajaloo õpetaja algkoolis, treener Charlie Brown. Suurepärane legendaarne treener New Jerseys. Ma mäletan, et ta käskis meil esmaspäeviti või teisipäeviti pidulikult riietuda ja lipsu kanda. Minu kodukandis aga ei kanta lipse. Kui sa kandsid minu kodutänavatel lipsu, siis sa kutsusid kurja karja. Treener tahtis, et meil oleksid väga kõrged sihid ning samuti tahtis ta panna meid tundma, et meil on tähtsaid toimetusi, mille jaoks peame olema esinduslikult riides. Sellest tulenes ka lipsukandmine. Ma räägin alati seda lugu, sest ta oli suurepärane treener ning suunas mind sellele teele, kelleks ma saada tahtsin. Järgmine treener oli Bob Hurley Sr. St. Anthony keskkoolis. See on veidi irooniline, et juba noorena treeniti mind mängujuhiks, et olla justkui ema ja isa kogu võistkonnale. Ma pidin teadma kaasmängijate iseloome, meeldimisi, nõrkusi, tugevusi, millal anda neile palli ja millal mitte. Mind treeniti nii esimesest päevast peale. Notre Dame ülikooli meeskonna treener Digger Phelps suunas mind mängu juhtima juba esmakursuslasena. Ma olin seal äärmiselt edukas. Peale ülikooli valiti mind maailmameistrite LA Lakersi poolt ja sain mängida treener Pat Riley käe all – kes on sõdalase mentaliteediga suurepärane juht ja õpetaja. See oli minu jaoks ülitähtis. Kui vaadata mu karjäärile tagasi, siis võib märgata, et mul on olnud vaimsed teejuhid. Ja usk, ma ei hakka sinna süvitsi minema aga usk on suur osa minust. Tulles Euroopasse, Prantsusmaal Antibes võistkonnas oli mu treeneriks fenomenaalne mõtleja ja õpetaja Jacques Monclar. Treenerid Dusan Ivkovic ja Giannis Ioannidis Kreekas; kaks täiesti erinevat, kuid dünaamilist isiksust oma filosoofiatega. Sealt tulenes minu võimekus mängijana kohaneda ükskõik millise mängustiili või „scoutinguga“, mida oma võistkonnaga läbi mängida. Mängijatena oleme me treenitud kohanema erinevate mängude ja vastastega. Elus on samamoodi.

J: Absoluutselt

D: Vastuseks sinu küsimuse teisele poolele, taandub kõik siiski indiviidi enda soovile ja seda mida ta ütleb, et ta tahab saavutada. Ning tema võimele teha ohverdusi selle soovi saavutamise nimel. See on see, millele kõik alati taandub. Tüdruk või naine, mis on need ohverdused, mida sa oled nõus tegema selleks, et pürgida edasi soona või lihtsalt kellegina, kes püüab olla eeskujuks oma perele ja kogukonnale?

J: Sul on täielikult õigus ning seda on hea ja innustav kuulda. Ma mõtlen kõigile neile nimedele, kes on sind aidanud ja see taaskord näitab mulle kui oluline on olla mitte ainult treener, vaid ka õpetaja ja eeskuju eriti just noortele. Oluline on mitte rääkida ainult reeglitest ja sellest, mida ja kuidas peab tegema, vaid oluline on sealjuures jagada ka oma väärtuseid. Mulle meeldis kui sa mainisid oma lipsukandmise kohustust. Treener ei öelnud teile kuidas seda teha, te lihtsalt pidite seda tegema ja lahenduse ise välja mõtlema. Aga sa mainisid, et sinu kodukandis oli see kui ellujäämise õppetund. Ma hakkasin mõtlema, et kas sa äkki varjasid kooliteekonnal lipsu dresside all ning võtsid selle välja alles kooli jõudes. Või panid sa lipsu ette kooli vetsus, et treenerile näidata usaldust tema vastu. Millise lahenduse sa antud olukorras leidsid? Sellised momendid on tähtsad elu õppetunnid. Lahendused tuleb välja töödata oma peas. Ma tahan teada, millise lahenduse sina välja mõtlesid? Need on suured õppetunnid kogu eluks.

D: Sa tõid esile väga imelise mõtte ning see on hea õppetund. Mina kandmas seda lipsu, esiteks tundsin ma uhkust, sest see tähendas, et ma olen eriline. Ma olin seda alati enda kohta arvanud ning nüüd mul oli see lips seda näitamaks. Asi on aga selles, et ma teadsin riske, mis kaasnesid minu kodukandis lipsu ja triiksärgiga käimisega. Siin on aga punkt, mille sina esile tõid – ma olin valmis riskima kallaletungija vaidlusega antud lipsu nimel. Ma teadsin, mida see lips mulle tähendab ning mida tähendab selle uhkelt ja avalikult kandmine. Ma ei katnud seda kinni, ma ei peitnud seda, sest ma teadsin, mida see mulle tähendab ja ma olin nõus ohvreid tooma. Teades, mida see lips mulle tähendab, olin ma valmis seisma ükskõik kelle ees, kes soovis seada küsimuse alla, miks ma seda teen. Ma seisin enda eest.

J: Ma arvan, et see ongi see, mida treener sellega öelda tahtis. Seiske enda eest. Sama on ka korvpallis, eriti viigiseisus. Jah, meil on 10 mängijat ja 1 pall, aga üks mängijatest peab võtma vastutuse söösta korvini ja tuua võit. Sa selgitasid väga hästi miks sa olid nõus uhkelt lipsuga oma kodukandis liikuma ja siinkohal tunnustus sinu vanematele ja õdedele ja vendadele, kes sind selles toetasid, sest me teame, et paljudel peredel pole võimalustki lipsu soetada. Mida ma tahan teada on see, milline oli sinu vaimne meelestatus selle koduukse avamisel? Sa olid valmis küsimusteks, kiusuks, vägivallaks. Kas sa valmistasid end kuidagi selleks ette?  Milline oli sinu mentaliteet ja mõtteprotsess enne koduukse avamist?

D: Sa ütlesid selle juba ise ära. See kõik algab kodust. Minu ema ja isa olid jumalakartlikud kristlased ja nad õpetasid mulle, kust minu jõud ja võimed pärinevad. Nad õpetasid mulle ja mu õdedele-vendadele, et me oleme erilised, kordumatud ja annetega. Seettõttu olin ka juba mingis mõttes ette valmistatud. Minu sissejuhatus sellesse, kes ma olen ja kelleks ma saan, oli mulle juba vanemate poolt tehtud. Mõne lapse jaoks on see nende ema või isa või mõlemad vanemad või see pole kumbagi neist. See on hoopis nende vanavanemad või onu või tädi, aga see esialgne õpetus sellest, kes me oleme ja millised on meie põhiväärtused, peab tulema kodust. Üks asi, mida ma olen alati öelnud ja ütlen seda ka oma lastele, on et õpetust põhiväärtuste ja põhimõtete kohta ei leia koolist, ülikoolist või muust õppeausutusest. Sa leiad need esialgu kodust. Ma ütlen ka oma lastele, et kodust lahkudes pannakse sinu põhimõtted ja väärtused proovile. Need on olulised asjad, mille peame kodust kaasa võtma. Olgu see vanematelt, vanavanematelt või vanematelt inimestelt. Kui sa lahkud kodust, siis algavad katsumused, mis panevad sinu põhimõtted ja väärtused proovile. Näiteks jalutades mööda tänavanurgalt, kus müüakse narkootikume või jalutades piirkonda, kus sa tead, et toimub kaklusi ja joomist. Kas sa oled oma põhiväärtustes nii tugev, et nendest mööda manööverdada ilma, et saada nende osaliseks. Minu jaoks olid õpetajateks esialgu vanemad ja seejärel õed-vennad nig ma olin ette valmistatud. Treener Charlie Brown, mu ajaloo õpetaja, tema tuli ja kinnitas minu uskumusi ning andis mulle konkreetseid ülesandeid, kuid mu vaimne võimekus oli juba olemas. Ma ei käinud koolis hirmunult. Ma kandsin seda lipsu uhkusega. Ma uskusin ja olin enesekindel.

J: Ma pean mainima, et sa oled õnnistatud suurepäraste vanematega. Kuid ma näen oma töös ja ma arvan, et ka sina nägid oma klassikaaslaste puhul, et kõigile ei ole kodust kaasa antud selliseid oskuseid. Eriti tänapäeval, kus kõigil on kiire, on palju tööd ja veedetakse palju aega internetis. Vanematel ei ole aega olla olemas oma laste jaoks. Isegi antud pandeemia ajal olen ma natukene pettunud. See pidi meile näitama, mis on tähtis ning andma meile aega oma pere ja iseenda jaoks. Ma pole mitte šokeeritud vaid rabatud sellest, et me oleme peredena kodudes koos ja meile on antud võimalus rääkida, kuid me ei kasuta seda. On oluline sellega tegeleda, et kooruksid talendikad mängijad. Tunnen tänulikkust, et 7 aastat tagasi õnnetus mul kohtuda vaimse treeneriga. Oma mängijakarjääri vältel polnud mul võimalust kokku puutuda selliste teejuhtidega. Selles keskkonnas, kus mina olen üles kasvanud, on olnud vaid reeglid. Keegi ei küsinud, kuidas sa ennast tunned või miks sa ei saanud kohale ilmuda, sa lihtsalt pidid järgima reegleid ja tegema nii nagu ette nähtud. Sul oli töö, mille sa pidid ära tegema ja see oli süsteemne. Kui sa sellega päri ei olnud, võeti järgmine inimene. Ühest küljest võis see ka tol hetkel tunduda õigena, kuid nüüd ma mõistan, et selline meelestatus võib olla küll kiire lahendus, aga see ei ole pikaajaline lahendus. Mängija on nagu taim või puu, mille sa pead tasapisi üles kasvatama. Pea kolm aastat peale minu mängijakarjääri lõppu ärkasin ma ehmatusega üles kergendustundega, et see on läbi. See ei olnud hirm aga see oli ärevus, mis koosnes vanadest mälestustest, tunnetest ja kogemustest, mis pulbitsesid. Sellest üle saamine võttis kaua aega ja tööd vaimse treeneriga, kes on aidanud mul mõista, et ma pean võtma oma kogemused ja õpetused ning jagama neid. Seda enam, et lisaks treeneriametile olen ma ka laste kehalise kasvatuse õpetaja. Mulle on väga oluline, mida ma ütlen ja kuidas ma käitun, sest nagu sa ütlesid, oluline on see, milliseks inimeseks sa kujuned, mitte ainult see, milline su sportlasekarjäär on. Mulle on tähtis, milliseks mu kasvandiku elu kujuneb. Oluline on teada, mis on hea ja halb, õige ja vale ja kujuneda heaks inimeseks. See on äärmiselt oluline ja ma olen väga tänulik vaimsele treenerile, kes on aidanud mul kasvada ja mõista kui oluline on kuidas sa suhtled. Ma olen ka teisest küljest väga tänulik. Mul on tütar, kes saab peagi 30 ning püüan mõista kuidas teda paremini eluteel toetada ja mul on ka 4-aastane tütar. Nende kahe lapse puhul on mul peas segunenud väga erinevad lootused ja mõtted. Soovin olla veel rohkem seotud oma vanema tütre käekäiguga, et jagada temaga oma elukogemust. Aitäh sinu sõnade eest ja ma tunnen, et ma olen antud hetkel õige suuna võtnud oma elus. Ma tahaksin sinuga veel jagada ühte mälestust, mis mulle meenus sinu intervjuud ette valmistades. Ühendriikides enne kõrgkooli hooaja alust on teil veel nn eel-hooaeg. Ma olen Eesti võistkonnaga sattunud umbes 7 või 8  korral seda tuuri tegema, kus me lendame teatud linna USA-s, mängime erinevate võistkondadega, sealt lendame edasi edasi järgmisesse linna jne. Sellise kahenädalase perioodi vältel oli meil võimalus mängida 10 -12 erineva ülikooli vastu ja ma olen mänginud Notre Dame vastu. Igalt kohtumiselt saime meeneks T-särgi, mis on mulle endiselt kallid ja alles. Mis sa arvad, mida me saime Notre Dame-st meeneks? See ei olnud T-särk.

D: Te saite väikese kuldse pühaku kuju?

J: Ei! Me saime püksid. T-särgi kandmine iseenesest tekitab muidugi juba superstaari tunde aga saada püksid on midagi enamat. Teie saalis mängimisest ei mäleta ma kohtumise seisu, aga ma mäletan rahva poolehoidu. Nad ei elanud kaasa vaid oma võistkonnale, vaid ka meile kui vastasvõistkonnale. See oli minu jaoks nii teistmoodi, sest koduplatsil olen ma harjunud, et vastased on vaenalsed. See oli meeldivalt teistsugune kogemus. Mis on need väärtused, mida sa oled oma treeneritelt kaasa saanud? Sa rääkisid lipsust aga pane palun sõnadesse väärtused, mida treenerid on sulle edasi andnud meeskonnatöö, isikliku ja vaimse võimekuse vaatevinklist.

D: Ühine nimetaja, mida mulle alati meeldib välja tuua ja mida olen näinud oma treenerite ja suurepäraste treenerite puhul teistelt spordialadelt, on nende võime kuulata. Sa võid läheneda ükskõik millisele suurepärasele treenerile ükskõik millises keskkonnas ja nad annavad sulle suure tõenäosusega ühe, kaks või kolm minutit oma ajast ja lihtsalt kuulavad. Nad kuulavad sind vastusele ette mõtlemata. See on ühine nimetaja, millest ma alati räägin kui juttu tuleb suurepärastest treeneritest. Nad kuulavad. See on tähtis koostisosa, sest mina kui mängija pidin samuti kuulama kõiki oma tiimikaaslasi- „David, miks sa ei söötnud mulle selles olukorras palli, ma olin vaba“. Ma pidi oma kaaslasi kuulama aga ka vastama neile viisil, mis oleks neile mõistetav. Seega suurim õppetund, mida ma jagaksin, on kuulamine. Iga väiksem kui asi, mida mulle õpetati korvpallurina väljakul tegema, kehtib ka päriselu kohta. Kui rääkida õpetamisest, treenimisest, mentorlusest siis number üks asi, mida teha kui noor poiss või tüdruk seisab sinu ees, on kuulata. Ja kuulata avatult nii, et sa ei mõtle samal ajal juba ette vastusele, mida hakkad andma vastuseks nende väitele või küsimusele. Ma töötan lastega üle kogu maailma ja ma pean ütlema, et alates vanusest 7 kuni 25 tahavad nad kedagi, kes neid kuulaks ja ei annaks neile kolme nädala taguseid vastuseid. Vaid kuulata, eesmärgiga vastata konkreetselt sellele, mida noor antud momendil räägib. Nad tahavad, et neid juhendataks, treenitaks ja õpetataks. Kuulamine on number üks asi, mida me saame teha iga päev ja milles paremaks saada iga päev. See on tähtsaim komponent, sest kõik taandub suhtlusele ja selleks, et suhelda, pead sa olema suurepärane kuulaja.

J: Absoluutselt ja me peame mainima, et see on samas ka kõige raskem asi mida teha, eriti mängu või trenni ajal, mil tunded keevad. Ja see on peamine asi, raskeim asi. Me teame, et me peame kuulama aga seda tuleb õppida ja selle nimel tuleb teha rasket tööd, et hästi kuulata. See on ka minu jaoks vahel keeruline. Aga aitäh, see on tõesti väga oluline.

D: Rõõm on minupoolne. Teine asi, mida ma sooviks jagada: kui me räägime vaimsest tugevusest, ohverdustest, kuulamisest, suurelt unistamisest – siis on oluline juhipositsioonil olevatel inimestel panna teised inimesed võimupositsioonile ja autoriteedi rolli. Ma toon näite vanematele, treeneritele, õpetajatele, võimupositsioonidel naispoliitikutele, mida ma selle all mõtlen. Üks asi, mida ma korvpallis teen kui ma töötan laste ja noortega on see, et ma nõuan neilt professionaalsust. Ma nõuan, et nad ilmuks kohale ja teeks tööd iga päev. Ma nõuan neilt kõiki neid asju, et aidata neil saavutada oma unistusi ja eesmärke. Kus meil aga vahel vajaka jääb, on et me muudkui nõuame. Me peame selle lõpetama ja panema selle noore inimese võimupositsioonile. Me näeme kuidas treener Pop San Antonio Spursis ja Stephen Curry Golden State Warriorsis seda teostavad. Time-out ajal võib märgata, et nad valivad ühe mängija ja kutsuvad ta treenerite ringi. Enne kui treenerid tulevad jagama oma mõtteid selle kohta, mida võistkond või konkreetsed mängijad tegema peaks, annavad nad seal treenerite ringis sellele ühele mängijale juhised minna ja kommunikeerida juhised ülejäänud võistkonnale. See näitab enesekindlust ja võimestatust. Mida ma oma programmides tavaliselt teen, on see, et sessiooni lõpuks olen ma andnud igale noorele võimaluse ja ma juhendan ka teisi treenereid andma igale mängijale võimaluse tulla treenerite ringi ning anda juhised ise edasi oma meeskonnale. See on juhtimine ja võimestatus. Ja kui sa paned igaühe sellesse keskkonda, olgugi, et mitmed neist tunnevad end ebamugavalt ja häbelikult, on see lihtsalt miski, mida sa saad neile anda. Peatreenerid, abitreenerid, korporatsioonide presidendid, poliitasutuste juhid peavad andma noortele võimaluse ja asetama neid keskkonda, kus nad saaksid mõista mida tähendab juhiks olemine, olla professionaalne ja produktiivne. See on sama tähtis kui kuulamine, anda noortele võimupositsioon ja võimalus juhtimiseks. See on see, mida me peame tegema ja naiste jaoks on see kriitiline ja eluliselt oluline kogeda seda, eriti kui soovid saada jalga ukse vahele ja purustada klaaslagesid. Ei piisa vaid sõnadest, vaid peab ka tegutsema viisil, mis paneks noored olukordadesse, kus nad saaksid mõista juhiks olemise tähendust.

J: Tuge samuti. Sest antud positsiooniga kaasneb lisa surve. Avalikkus pigem ei ela kaasa sinu eduloole vaid ootab sinu läbikukkumist, seetõttu on tugi oluline. Me juba rääkisime sellest mis on vajalik, et selleks valmis olla. Minu arvates on ettevalmistus selleks samuti oluline. Sama lugu on noortega, kes lähevad esimest korda rahvuskoondisesse. Sa pead noorele 13-aastasele tüdrukule või poisile selgitama, et sa lähed nüüd koondisesse ja mis on seal teisiti. Kõikide võistkondade liidrid on seal. See, kuidas sa käitud ja mida sa teed ning milleks sa pead olema ette valmistunud, on totaalselt erinev. Seal saab olema raske, aga sa saad teda selleks ette valmistada ja olla tema tugi. See on see, mida ma olen taga ajanud, ent ka mina vajan seda tuge.

D: Sa mõtled alustala, vundamenti. Aga vaata, see on päris elu. Lõppude lõppuks algab kõik indiviidist endast ja sellest, kus nad omadega on. Kui nende jaoks on selge, mida nad tahavad, siis läbikukkumine ei loe. Nende fookus, energia ja tähelepanu peab olema ainiti edul. Läbikukkumine ei loe. Las ma ütlen sulle midagi. Ma tulen Jersey tänavatelt, agulist ja nüüd ma reisin mööda maailma, ma õpetan lapsi Lõuna-Aafrikas, teistest Aafrika osadest, Indias, Türgis, Kreekas, Prantsusmaal, Itaalias, üle kogu maailma, USA-s, Kanadas. Lõppude lõpuks oleneb kõik indiviidist. Ühel hetkel nad lahkuvad su käe alt nii nagu me lahkume oma vanemate kodust. Me peame mõistma, kes me oleme ning mille poole me elus püüdleme. Me peame olema selle suhtes kirglikud ja kui me oleme kirglikud, siis puuduvad mõtted läbikukkumisest. Läbikukkumine ei ole valik, saagu mis saab, ma liigun edasi, sest ma usun oma unistusse ja eesmärki, mis tuleb minu südamest. See on miski, mida sa pead neile vahel meelde tuletama, et tähelepanu ja fookus ei tohi olla kunagi võimalusel, mis saab kui ma läbi kukun. Tähelepanu peab alati olema sellel, et ma jõudsin siia punkti ja ma nüüd näen, et tema on minust parem selle tõttu ja tema valiti enne mind. Nemad on minu sihtmärgid, kus ma saan näidata, kes ma olen ja miks ma siin olen. Asi ei ole kunagi läbikukkumises, asi on võimalustes minu nina all – millest mul on võimalik kinni haarata, et saada edukaks ja näidata  maailmale ja endale, et ma kuulun ja mind tuleb tõsiselt võtta. Sa võid olla parim treener, õpetaja, professor, arst maamunal, aga kui see inimene sinu ees ei ole aldis võtma endasse seda teadmist, mida sul talle pakkuda on, et aidata tal oma unistusteni jõuda,- mind ei huvita, kes sa oled, kasvõi Jumal ise – sa ei saa teda edukaks teha, sest see soov peab tulema temast endast. Kui ma kohtasin kõik neid imelisi treenereid oli mul nälg ja soov minus endas juba olemas. Nemad oma teadmistepagasiga parandasid mind. Nad tegid mu tugevamaks, osavamaks aga nad ei kujundanud minu nälga ja soovi, sest see oli juba seal. Nad ei kujundanud seda kui palju ma olin nõus ohverdama, see oli juba seal. Ma ütlen seda sulle ja su vaatajatele – kes on ükskõik mis kontekstis õpetaja – sa oled vaid nii hea kui hea on su õpilane, kes on nõus teadmisi ammutama selleks, et võtta need kaasa oma edukuse teekonnale. Ma kuulan sind ja ma saan sinust aru. Sa oled ema.

J: Just põhitööna.

D: Just. Aga emana sa pead andma kõik, mis sul anda on, kuid siis sa pead andma neile ka võimaluse avada uks ja astuda ühiskonda, kus nad pannakse proovile. Neil on alati võimalus koju tagasi tulla, aga nad peavad olema võimelised astuma sealt uksest välja ja minema sellele teekonnale, sellele lennukile, selle bussi peale ja panema end, oma põhimõtted ja väärtused proovile. Ja kui nad on nõrgad ja haavatud, siis nad leiavad tee tagasi koju oma treeneri, vanaema, ema, isa juurde, kes nad taas üles tõstaks. Aga see on päris elu ja ma leian, et seda on oluline jagada noortele poistele ja tüdrukutele, kes hetkel kuulavad ja vaatavad. See on karm reaalsus valdkonnast, milles me töötame ja maailmast, milles proovime edukad olla.

J: Absoluutselt ja mul on hea meel seda jagada. Asi ei ole vaid emaks olemises, sama on ka õpetajaks ja treeneriks olemisega. Sa pead laskma oma õpilastel, mängijatel, lastel lendu tõusta, et lubada neil kogeda tõuse ja mõõnu ning neist õppida. Tõusudest on hea õppida, kuid minu filosoofia on, et hea on seda teha vaid päev, mitte kauem. Kui sa teed seda kauem, tähendab sa ei soovi saada paremaks. Mõõnade poole pealt on ilmselt kõige rohkem õppida, mitte nutta, vaid näha lahendust paremaks saamiseks. Hea on, kui noored poisid ja tüdrukud mõistavad seda oma südame ja mõistusega, mitte, et keegi teine peab seda neile ette ütlema. See arusaam peab tulema seestpoolt. Ma olen tänulik selle võimaluse eest sinuga vestelda, kuid mul on veel üks viimane küsimus. Sa oled õnnistatud suurepäraste vanematega ja mina olen tänulik oma kogemuste eest, mis aitavad mind edasisel teekonnal teisi aidata, kuid mis saab siis kui inimesel ei ole sellist õnne olnud? Mis saab siis kui isikul ei ole seesugust iha algusest peale? Nad kuulavad meid, aga tunnevad, et ei tea päris täpselt kuidas edasi minna. Me teame, et ka mõtlemine ei tule iseenesest, seda tuleb õppida. Mis oleksid sinu üks või kaks väärtust kuidas sellega pihta hakata? Nad on eesmärgi paika pannud, kuid kuidas teha esimesed sammud oma unistuste poole?

D: Ma naeran, sest nagu kõige muuga siin elus, on asi armastuses. Sa pead otsima oma südamest, mis on see, mida sa armastad. Ja mis iganes see on, seda sa pead taga ajama. Kui see on sündinud armastusest, siis ei saa keegi kunagi midagi sellist öelda, mis võtaks sinult ära soovi selle poole püüelda. See on armastus. Sa pead otsima seda endast ja olema endaga üdini aus – mis see on, kelleks sa saada tahad. Ja sa pead seda armastama.

J: Nii lihtne on seda öelda.

D: Seda on lihtne öelda ja seda on ka lihtne teha. Sest sa ei vaata kellegi teise poole, sa ei küsi kelleltki teiselt. See oled ainult sina. Mis on see, mida mina armastan? Mis on see, mille suhtes ma olen tõeliselt kirglik? Mis on see, mille nimel ma olen nõus ohvreid tooma? Mis on see, kelleks ma tahan saada? See on kõik isiklik. Muidugi on olemas ka välised mõjutajad, keda sa kohtad, kuid lõppude lõpuks see, kes sa oled ja see kelleks sa saad, saab alguse sinust endast. See on sinus juba olemas. Sa pead olema vait ja aus iseendaga kui sa peeglisse vaatad ja küsima endalt, mis on see, mida ma teha soovin. Mis see on, mida ma armastan? Mis see on, mille suhtes ma olen kirglik? Ja see võib alguses välja näha nii, et mulle meeldib midagi teha, sest see on lõbus ja ma saan seda sõpradega koos teha, kuid siis võtab maad avastus, et sa tõesti armastad seda tegevust ja sa oled selle suhtes kirglik ja sa soovid sellest karjääri teha. Vahet ei ole millise valemiga sa seda teed, number üks komponent oled sina ise. See ei ole keeruline, see ei ole seksikas. See on väga lihtne. Välised tegurid ja müra on see, mis teevad selle avastamise keeruliseks. Mõelge sellele. Me võistleme iga ärkveloleku minuti tohutu infovooluga. Ma võin olla ühenduses ükskõik millise maailmajaoga. Need välised tegurid, hääled, filmid, videod, raamatud, ajalehed ja kõik, mida loeme, on need, mis meie tähelepanu tegelikult hajutavad oma tõelise olemuse avastamisest. Nagu ma ütlesin on see väga lihtne. See algab sellest inimesest, kes sulle peeglist vastu vaatab.

J: Just nii. Ma olen väga tänulik sulle selle vestluse eest ning mu sees on hetkel rahu, rõõm, usk, unistused ja palju segadust. Ma loodan, et ka kuulajad tunnevad mõningaid neid emotsioone. Tänan sind ja loodan, et meil on tulevikus võimalik veel sinuga rääkida su elukogemustest. Ma soovin sulle kena päeva jätku ja kõige enam loodan ma, et meie jutuajamine jõudis kuulajate südametesse. Ma loodan, et nad tunnevad armastust ja nagu me rääkisime, siis armastusest saab kõik alguse. Suur aitäh sulle selle avatud vestluse eest, mis on andnud palju mõtteainet. Suur aitäh!

D: Aitäh kutsumast ja selle võimaluse eest jagada. Ma tahan lõpetada sellel noodil: vahet ei ole mida sa elus taga ajad, olgu sa noor või vana, hoia asjad lihtsana. Kõik, mida me peame elus väärtuslikuks taga ajada, ei tule meieni tunniga, päevaga, nädalatega. Hoia asjad lihtsana ja ole pühendunud edasi liikuma, mis iganes see olgu, mille poole sa püüdled. Hoia asjad lihtsana, kuid ole pühendunud edasi liikumisele ja usu endasse. Mul on olnud hea meel see aeg sinuga veeta ja ma olen kindel, et me räägime tulevikus veel. Ma hindad seda tööd, mida sa teed ja millist taganttõuget sa oma platvormiga annad. Ma olen igati valmis nõu ja jõuga aitama. Aitäh selle aja eest.

J: Aitäh! Head päeva jätku.

David Riversi karjäär mängijana:

•       NBA – LA Laker, LA Clippers (1988-1992)
•       Prantsumaa meister (1995)
•       Kreeka meister (1996, 1997)
•       Euroliiga meister ja FinalFour MVP (1997)
•       Kreeka karikavõitja (1997)
•       Itaalia karikavõitja (1998)
•       Türgi meister (1999, 2000)
•       Türgi karikavõitja (1999, 2000)

Vaata inglise keelset intervjuud siin:

1. Kuidas jõudsid iluuisutamise juurde ja mis motiveeris Sind just iluuisutamisega tegelema?

Vanemad viisid mind 4 aastaselt iluuisutrenni, et laps karastuks ja tegeleks spordiga. Kõik sujus kuidagi loogilist ja loomulikku rada, areng, tulemused (olen olnud Eesti noorte meister, Eesti Meister) ja sealt edasi treeneritöö. Kordagi ei tekkinud tunnet, et ei taha trenni minna või et see pole minu ala.

Iluuisutamise juures paelub mind just selle ala mitmekülgsus (hüpped, sammud, piruetid, tants, muusika, kostüümid jne) ja eriti suur motivatsioon tekkis siis, kui muudeti võistluste hindamissüsteemi, kus lisaks hüpetele sai ka väga oluliseks hindamise kriteeriumiks koreograafia, muusikaline tunnetus, vahesammud, kava kompositsioon jpm.

“Kiss and cry” ootame tulemusi
Ühe oma edukama õpilasega Euroopa Meistrivõistlustel

2. Millega Sa hetkel tegeled ja mis on iluuisutamine Sulle eluks kaasa andnud?

Ma juhin oma uisukooli (Uisukool Reval), kus ma töötan treeneri ja jääkoreograafina ning et elu ei koosneks ainult spordist, mängin viiulit Tallinna Ülikooli Sümfooniaorkestris (olen selle ülikooli vilistlane).

Sport on palju kujundanud minu iseloomu ja elusaatust, saan ühendada hobi ja töö. Armastus selle ala vastu on andnud mulle töökoha ja teinud sellest minu elustiili. Minu sõpruskond tänu spordile on lai ja ülemaailmne ning meid ühendab lisaks sõprusele ka teadmiste ja kogemuste jagamine iluuisutamises. Sportlasena treeningud ja võistlemine on õpetanud mind elus oma tegude eest vastutama, kannatlikust, kohusetunnet, oskust planeerida oma aega, esinemise julgust, eneseusku ja tunnet, et miski pole võimatu.

Uisukool Revali grupitreening
Teine suur kirg ja hobi, viiulimäng

3. Kuidas oled iluuisutamise arendamisesse panustanud?  

Olen alati arvamusel olnud, et suur konkurents ja mitmekesisus on see, mis ala edasi viivad. Mida suurem on ala kandepind, seda rohkem leiame üles talendikaid ja andekaid noori. Oma kooli loomise idee saigi alguse just sellest, et pakkuda meie uisutamisse teistsugust suhtumist ja lähenemist. Selle all ma mõtlen, et läbi targa treenimise, positiivsuse, säästes inimressurssi motiveerime sportlasi tulemuste ja eesmärkide poole ning võimaldame võimalikult mitmekülgseid treeninguid nii Eestis kui ka välismaal. See teekond ei ole kindlasti kiire aga tulemus on püsivam ja stabiilsem.

Vaikselt aga järjekindlalt olen toonud ja ka koolitan uusi noori treenereid selle ala juurde.

Aegajalt naudin esinemisi koos oma õpilastega

Juunioride maailmameistrivõistlusi kommenteerimas koos Anu Sääritsaga, meie koostöö on sujunud juba väga pikka aega

4. mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment, mida iluuisutamine sulle pakkunud on?

Neid erilisi hetki, mida see ala pakub, on iga päev nagu minu õpilased, olenemata tasemest ja tulemustest ja koostöö treeneritega.

Kuid kõige meeldejäävam hetk on ühest suvelaagrist alguse saanud sõprusest Kanada uisutreeneritega, tänu kelledele avanesid minu jaoks spordis täiesti uued lähenemised ja võimalused. Sealt sai alguse julgus ja teadmised paljusid asju teisiti teha kui siiamaani oldi harjutud nägema Eesti iluuisutamises.


Õnnelik treener, Eesti Meister Daniel Albert Naurits ja hõbemedal Samuel Koppel

Oskusi ja teadmisi omandamas maailma ühe parima uisutreeneri (Brian Orser) käe all
 

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele sporditüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Spordis annab tulemust järjepidevus, pühendumus, tark treenimine ja usk endasse. Ära kiirusta ajast ette, ei ole otseseid või kiirühendusi. Tippsordis on võimekatel sportlastel lühike, mõneaastane võimaluste aken. Kui see on sinu unistus, siis püüdle selle poole, tööta pühendunult selle nimel ja näita, milleks sa suuteline oled. Tee seda kirega ja ära lase millelgi oma tähelepanu hajutada.

Kõige väiksemad kasvandikud

6.Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Oluline on suhelda ning hoida positiivset joont. Ärevuse ja hirmude korral tuleks neist koheselt rääkida, sest isolatsioonis on kole pilt kiire tekkima. Väga tähtsaks pean kontakti hoidmist oma õpilastega ja hetke võimaluste ning tingimustele kohandatud treeningkava, mis aitab näiteks online tundidena üle elada selle eriolukorra perioodi.

Lõppkokkuvõttes võidavad need, kes oskavad kõige kiuste hoida head vaimset tasakaalu ja leida nutikaid lahendusi.


Kaisa Kirikal: Helju on vaieldamatult üks legendaarsemaid ja austatumaid võrkpallitreenereid Eestis. Eks ma pole küll ka erapooletu, aga seda näitavad ka kõik tema poolt saavutatud tulemused. Helju on karmi, kuid kindlasti õiglase käega. Tühja juttu tema suust ei tule. Teinekord ta võib öelda küll natukene liiga karmilt, kuid samas on see alati õpetlik. Helju teeb oma tööd siiani suure südamega. Kuigi ta ise ütleb, et ei võta enam nii hinge lapsi, kuid kõrvalt on seda näha, kuidas iga laps, kes tal trennis on, on Heljule väga oluline ning samuti selle lapse heaolu nii trennis, kui väljaspool seda.

1. KUIDAS JÕUDSID võrkpalli JUURDE JA MIS SIND võrkpalli JUURES MOTIVEERIB?

Võrkpalli juurde sattusin läbi juhuse. Käisin korvpallitreeningutel, kuna vanem õde juba käis seal ja minu kehalise kasvatuse õpetaja oli korvpallitreener. Vanem õde Tiiu Raadik mängis hiljem Eesti koondises. Hiljem korvpallitreener lahkus Pärnust ning mina jäin nö ripakile. Klassiõed, kes käisid võrkpallitrennis, kutsusid mind ka sinna. Läksin ja sinna ma ka jäin. Võiks öelda, et tänaseni. Miks? Asi väga lihtne – minu esimeseks treeneriks oli legendaarne Bernhard Lõhmus, kelle iseloomustamiseks võin kasutada ainult ülivõrdeid. Temalt saingi armastuse selle ala vastu. Juhtuski nii, et töö ja hobi said kokku.

Minu moto – tee seda, millesse sa usud ja usu sellesse, mida teed. Motivaatoriks oli kiiresti jõudmine Eesti noorte- ja sealt juba täiskasvanute koondisesse. Eesti võrkpallikoondise kapten olin üle 10 aasta. Tahtsin olla parim.

2. MILLEGA SA HETKEL TEGELED JA MIS ON võrkpall SULLE ELUKS KAASA ANDNUD?

Hetkel (mis on kestnud üle 47 a), olen Pärnu Spordikoolis noorte võrkpallitreener.

Armastus selle ala vastu on andnud mulle lisaks leivale ka hea tervise. Samuti olen kursis tänapäeva noorte arusaamadega elust.

3. KUIDAS OLED võrkpalli ARENGUSSE ÜLDISEMALT PANUSTANUD?

Pärnu võrkpallielu arendamisse olen kahtlemata vägagi palju panustanud. Ligi 50 aastase treeneri tööna olen juhendanud väga suurt hulka õpilasi. Treeningutele tulevad juba teised ja isegi kolmandad põlvkonnad.

Mitmed aastad kuulun Pärnu Spordiliidu juhatusse ning mulle on omistatud Pärnu Linna vapimärk.

4. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT SELLE AJA JOOKSUL, KUI võrkPALLIGA TEGELENUD OLED?

Mõeldes tagasi oma tööelu peale, olen õnnelik, et see on olnud nii huvitav ja vaheldusrikas.

Treeneritöö kõrvalt olin spordimetoodik 3000 töötajaga Pärnu kalakombinaadis. Tol ajal korraldati aasta läbi kõikvõimalikke spordiüritusi asutustele. Üritustest osavõtjate siiras tänu korvas kõik selle töö ja vaeva. See on mäletamist väärt.

Võrkpallialaselt olen saanud suurt uhkust tunda, kui 4 minu õpilast seisid Eesti täiskasvanute koondise rivis, seljas Eesti esindusdress. Samuti olen õnnelik, et minu tööd jätkavad minu õpilased Andrei Ojamets, Raul Reiter ja Kaisa Kirikal ning Eesti üks tuntumaid kohtunikke Mehis Merilaine, kes on mulle tunnistanud, et olen neid õpetanud võrkpalli armastama.

5. ANNA PALUN ÜKS SOOVITUS KÕIGILE MEIE NOORTELE SPORDITÜDRUKUTELE, KELLE KARJÄÄR ON ALLES ALGUSES

Kui oled midagi ette võtnud, siis ei saa „Tootsi moodi poolt teha“- see tuleb alati õigeks ajaks ja võimalikult hästi ära teha. Sport õpetab ausalt võitma ja väärikalt kaotama.

6. MÕNI KOGEMUSSOOVITUS, KUIDAS HETKEL ERIOLUKORD ÜLE ELADA

Praegune eriolukord toobki esile igaühe nõrkuse ja tugevuse. Kas ma suudan ilma treeneri juuresolekuta, ise, üksinda, täita treeneri poolt etteantud programmi?


loe teisi lugusid samast sarjast:

1. KUIDAS JÕUDSID OMA PRAEGUSE TÖÖKOHA JUURDE JA MIS SIND SELLE TEGEVUSE JUURES MOTIVEERIB?

Olen enamuse oma elust olnud võrkpalli treener. Sellest 25 aastat Tallinna Tehnikaülikoolis, kus juhendasin meistriliiga nais- ja meeskondi. Ilmselt sealt ka Mareti huvi spordi vastu, sest ta käis lasteaia asemel tollase TPI spordihoones.
Kui Maret 17 aastaselt Itaaliasse elama ja harjutama läks, kolisime meie Rakveresse, kus olime saanud tagasi minu vanaisa majad. Alustasin spordikooli võrkpalliosakonnas, kuid kõrvalt tegelesin ka tennise harrastajatega ning kui siinne tennisetreener läks pensionile, oli mul 24 tundi aega otsustada kas võtan tennise osakonna üle või pannakse see kinni. Riskisin, käisin koolitustel, konsulteerisin Aita Põldmaga ja
pidasin vastu kuni Mareti kodumaale naasmiseni. Rakvere tennis jäi ikkagi ellu. Puhusime ka elu sisse varjusurmas olnud Rakvere Tenniseklubile.

2. MILLEGA SA HETKEL TEGELED JA MIS ON tennis SULLE ELUKS KAASA ANDNUD?

Hetkel tegelen täiskasvanutele tennise õpetamisega. Mul on kolm gruppi 60+ , kes alustasid nullist ja harjutavad juba aastaid ning on üks haruldaselt elurõõmus seltskond, õigemini juba sõpruskond. Kuna inimesi on väga erinevatelt elualadelt annab see ka mulle palju uut ja huvitavat.

3. KUIDAS OLED tennise ARENGUSSE ÜLDISEMALT PANUSTANUD?

Minupoolne kõige suurem panus tennisesse on Maretiga veedetud lõputud tunnid ja päevad turniiridel ja trennides, sest tennises ei ole võimalik ilma pere toete kaugele jõuda. Kui Pille mängis korvpalli, olime me alati terve perega kõiki mänge vaatamas, samuti oli Maretil alati fanclub kodunt kaasa võtta.

4. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT SELLE AJA JOOKSUL, KUI tennisega TEGELENUD OLED?

Kõige meeldejäävamateks momentideks tennises olid Eesti naiskonna FED cup’i mängud ja uskumatu jõudmine maailmaliigasse. Rakvere ajast aga pärast aastaid kestnud asjaajamist ja unistamist uue
tennishalli avamine ja Maret Ani tennisekooli loomine.


vaata juba homme “jutud jannega saadet. täpsem InFO


Kuna käimas on Australian Openi tenniseturniir, siis alates tänasest räägime tennisest. Lisaks Anett Kontaveidile ja Kaia Kanepile on Austraalias mänginud ka Maret Ani (2006 ja 2008). Tänane lugu ongi temast ja elust pärast tennist.

1. Kuidas jõudsid tennise juurde ja mis motiveeris Sind just tennist mängima?

Tennise juurde jõudsin tänu oma ema kursuseõe Aita Põldmale (Evald Kree tütar). Olin väga sportlik juba pisikesest east ja tema kutsus mind tennisesse. Olin siis 6-7 aastane osav võitleja tüüp. Tennisetrennis meeldis mulle see, et mul õnnestus päris hästi ja et “edu” tuli ruttu. Samuti ei sõltunud ma teistest nagu nt korvpallis. Kindlasti mängis suurt rolli ka treener Aita, kes oli mulle tollel ajal nagu teise ema eest. Elasime Mustamäel ja trennid olid Kadriorus, seega veetsin pikki päevi tenniseväljakutel ja Aita juures. 

2. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT SELLE AJA JOOKSUL, KUI tennisega TEGELENUD OLED?

Mulle on alati olnud südamelähedane Fed Cupi võistlus. Eriti kui seda Eestis korraldati. Eesti eest mängimine, suurepärane publik, oma mängu näitamine oma lähedastele jm. Mitu korda läks meil ka hästi ja see andis superemotsiooni. Väga meeldejääv oli ka hetk, kui me teiste Eesti sportlastega Ateena olümpia avamisel rongkäiguga staadionile jõudsime. 

3. Kuidas oled tennise arengusse üldisemalt panustanud?

Olen rajanud omanimelise tennisekooli, kus saan oma kogemusi ja teadmisi edasi anda. Osalen ka Rakvere Tenniseklubi juhtimisel.  Samuti olen ETL-i juhatuses ja ETL-i treeneritekogus esinaine. Selle ametiga olen palju kontaktis eesti tenniseeluga ja aitan oma nõu ja jõuga. 

4. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on tennise mängimine Sulle eluks kaasa andnud?

Hetkel olen lapsega kodus. Samal ajal hoian silma peal oma tennisekooli tegevustel ja olen zoomi kaudu ETL-ga ühenduses. Tennise mängimine on aidanud mul kujuneda selliseks nagu ma olen. See vajaks pikemat vastamist 🙂

5. Anna palun üks soovitus kõigile noortele tennisetüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Kui on soov professionaaliks saada, siis soovitan olla järjekindel, töökas ja 100% 24/7 pühendnud oma sportlikule tegevusele. 

6. Mõni kogemus soovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Võtta seda kui perioodi, mis möödub. Teha maksimaalselt kõike, mis võimalik on hetkel. Ja arvestada, et ka teistel on samamoodi eriolukord. 


Kuula maretit ka saates”jutud jannega”. täpsem info siin


Janne: Kristel kui treener tuli minu ellu õigel ajal. Sain just esimesed teadmised ja kogemused sellisest treeningust koolitustelt. Mind hakkas väga huvitama nende oskuste treenimine. Enda kogemus sportlsena vajas vördlust. Sellest hetkest on olnud hea koostöö ja minul isiklikult hea eneseareng.  Olen eneseteadlikum ja oskan ennast paremini analüüsida, et mitte liialt energiaressurssi kulutada. Enesejuhtimise oskusi on kõvasti juurde tulnud.

1. Kuidas sinust sai mentaalsete oskuste treener ja mis motiveeris Sind just selle alaga tegelemast?

Tegelikult jõudsin ala juurde läbi juhuste ja enda inimeste. Kui ise veel saavutusspordiga tegelesin, milleks oli rannavolle, siis läbi selle imelise spordiala sain endale palju sõpru ja ühel Soome turniiril mängides tuli juttu ühega neist tuleviku osas. Mul oli sellel hetkel lõpusirgel psühholoogia bakalaureuseõpe TÜ-s ja ei olnud kindlat mõtet veel edasise osas. Ta pakkus välja, et äkki läheksin nende tiimi mängima ja seal üsna lähedal oli hea spordiülikooli linn Jyväskylä. Vaatasin siis nende õppekava ja neil oli spordipsühholoogia ka sees. Sain sinna programmi sisse ja tiimi võeti ka mängima. Saalivõrkpall ei olnud aga minu jaoks ja läbi vigastuste jada lõpetasin sellega esimesel poolaastal. Siis võtsin otsuse, et jätkan õppimist ja kolisin Jyväskyllä. Olin juba selleks ajaks selgeks saanud, et need inimesed seal ja see teadus hakkas mind huvitama. Kogesin esimest korda, kuidas need teoreetilised teadmised võiksid saada väga praktilise väljundi. Hakkasin ka enda peal kohe neid asju praktiseerima, mida õppisime ja nii see läks. Lisaks sellele, et nägin, kuidas teooria praktikas ka rakendub ning tajusin kui palju suundi on spordipsühholoogias, siis jällegi oli suur osa ka inimestel, kes mu ümber seda kirge ja suunda jagasid. 

2. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT SELLE AJA JOOKSUL, KUI mentaalsete oskuste treenerina TöötanuD OLED?

Olen õnnelik ja tänulik, et mul on erilisi hetki enda töös nii palju, et on raske midagi välja tuua. Päris tõsiselt! Mulle annavad palju nii need hetked, kui saad suurematel võistlustel olla osa koondisest kui ka need tähenduslikud hetked, kui mõni inimestest, kellega koostööd teen, enda avastamisest ja arendamisest kasu saavad ning seda jagavad. Meeldejäävad on alati ka hetked, kus sa taaskord saad aru, kui palju on meie töös paindlikkust- näiteks konsultatsioonid jalutades suusaradadel, arutelud istudes kuskil hotelli koridoris või proovides leida võimalust privaatsemalt arutada mängijatega spordiplatsi kõrval olevas heliruumis.

3. Millega oled saanud lisaks oma tööle panustada spordimaailma?

Loodan, et olen saanud panustada ka sellega, et ise oma spordikogemustes kellelegi eeskuju näidata. Viimane selline hetk oli siis, kui mu sugulane võrkpalli mängima hakkas, kellele varem spordi tegemine eriti meelt mööda ei olnud. Olen ka treeneritööd teinud ja seeläbi saanud jagada enda teadmisi ja kogemusi rannavollest edasi. Küll aga on enamus mu panusest, mis ei ole kindlasti ainult konsultatsioonid, siiski just tööalane- näiteks koostöö Audentese spordigümnaasiumi või alaliitudega. 

4. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on Sinu töö Sulle eluks kaasa andnud 

Just praegusel hetkel ma joon kohvi ilusal talvisel päeval Fotografiska kohvikus ja panen kokku plaane ning kogun mõtteid uue projekti jaoks, kuidas terviklikku sportlaskarjääri süsteemset arengut toetada laiemalt Eestis. Töö on andnud mulle võimalusi koos areneda, teiste arengule kaasa aidata, inimesi, kellest nii mõnedki on mu lähedaseimad inimesed, tähenduslikke hetki, hunnikus emotsioone (nii meeldivaid kui ka raskemaid), enese avastamist ja lugematult võimalusi enda aju proovile panna jälle uute arengusuundadega tegelemisel.

5. Anna palun üks soovitus kõigile noortele sportlastele, kelle karjäär on alles alguses

Olge avatud ja uudishimulikud nii enda, oma kogemuste kui ka inimeste suhtes, keda kohtate. 

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Soovitaksin kasutada seda aega, et endasse rohkem vaadata, mõelda oma väärtustele, olla tänulik selle eest, mis Sul on ja avastada võlu väikestes igapäeva hetkedes- kas on see kohvilõhn hommikul, jalutuskäik tuttavatel aga samas natuke igakord erinevatel radadel, võimalus üle pika aja jälle kedagi näha jne. Usun, et juba natuke rohkem igapäevaselt enda hetkedes ja kogemustes tähelepanuga kohal olla, selle asemel, et enda mõtetes mujal olla, aitab kaasa.


Vaata Jutud Jannega webinari Kristeliga juba 10.02, täpsem info siin


Janne: Marie paistis silma korvpalliväljakul üsna varakult. Tüdruk, kes võitleb iga palli eest, kes tahab skoorida ja kes tahab, et just tema võistkond oleks edukas. Tema tahe iga treeninguga ( nii füüsilise kui mentaalse) paremaks saada ja alati endast maksimum anda, on noore kohta päris muljetavaldav. Ta teab mida ta tahab ja ta teeb selle nimel tööd. Soovin Mariele palju mõttekindlust ja jätkuvat hingestatud tegutsemist!

1. KUIDAS JÕUDSID korvpalli JUURDE JA MIS SIND korvpalli JUURES MOTIVEERIB?

Alustasin korvpalliga 1.klassis, peale korvpalli olen tegelenud veel  tantsimisega, kergejõustikuga ja karatega, aga ühel hetkel polnud enam teiste spordialade jaoks aega ja pidin otsuse tegema. Korvpallipisiku sain ma juba väiksena enda isalt, kellega ma trennides ja Kalev/Cramo mängudel kaasas käisin. Alguses oli trennis käimise motivatsiooniks ikka sõbrad ja laagrites käimine. Väiksena oli ka lahe vaadata, kuidas suured teevad igasuguseid lahedaid käevahetusi ja ma tahtsin ka neid osata.

2. MILLEGA SA HETKEL TEGELED JA MIS ON korvpall SULLE ELUKS KAASA ANDNUD?

Hetkel õpin Audenteses 11. klassis ja tegelen igapäevaselt õppimisega ja teen 2 korda päevas trenni. Korvpalli mängimine on mulle andnud palju lähedasi sõpru, uusi kogemusi ja kindlasti arendanud mind inimesena. Lisaks olen saanud ka väga palju erinevaid riike külastada.

3. KUIDAS OLED korvpalli ARENGUSSE ÜLDISEMALT PANUSTANUD?

Suurema osa olen ikka panustanud korvpalliväljakul, aga olen aidanud läbi viia tüdrukute korvpallipäevi. Samuti olen tegelenud ka kohtuniku tööga. 

4. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT SELLE AJA JOOKSUL, KUI KORVPALLIGA TEGELENUD OLED?

Kuna suurem osa minu karjäärist on veel ees, siis pole mul väga palju neid momente, aga üks erilisemaid on olnud muidugi naiste rahvuskoondise esindamine.  Üks meeldejäävamaid on olnud veel noortekoondisega Euroopa meistrivõistlused Montenegros käimine – see oli omaette kultuurišokk ja muidugi kogemus, mis mängudega kaasa sai. 

Eelmise aasta suvel sai käidud ka 3×3 turniiril Ungaris, mis jääb ka kindlasti eluks ajaks meelde. See turniir oli teistsugune kogemus võrreldes noortekoondistega käidud EMidele. 

5. ANNA PALUN ÜKS SOOVITUS KÕIGILE MEIE NOORTELE SPORDITÜDRUKUTELE, KELLE KARJÄÄR ON ALLES ALGUSES

Olles ise noormängija ei oska ma palju soovitusi anda, aga tähtis on see, et sa naudiksid korvpalli mängimist. Kui sa tahad kuskile jõuda, siis tuleb palju vaeva näha ja ohverdusi teha selle nimel. Ja ära karda abi küsida, paljud on nõus sind aitama, kui oled ise hakkamist täis. 

6. MÕNI KOGEMUSSOOVITUS, KUIDAS HETKEL ERIOLUKORD ÜLE ELADA

See olukord on meile kõigile väga uus ja harjumatu, kuid see on suurepärane võimalus treenida ja arendada ennast. Muidugi tuleks aega veeta ka oma perega ja võib olla isegi midagi uut õppida. 


Janne: mul on väga hea meel olnud jälgida Mailise arengut: noorteklassist rahvusnaiskonna kapteniks. Tal on alati olnud uudishimu ja julgust küsida, et oma arengus samm edasi astuda. Tema profisportlase teel on olnud nii eredaid hetki ja säramisi kui ka paar rasket vigastust, millest ta alati võitjana väljunud on. Just tänu mentaalsele treeningule.

Hindan väga ka tema tahet panustada tüdrukute ja naiste korvpalli tegemistesse! Samuti tema panust heategevusse, et lapsed saaksid spordirõivaid ja -vahendeid.

1. Kuidas jõudsid korvpalli juurde ja mis motiveeris Sind just korvpalli mängima?

Minu esimene treener Maire Sulg tuli kooli uusi tüdrukuid trenni kutsuma. Esimese hooga ma trenniaegadega lehte endale ei võtnud. Kui tund läbi sai, oli Maire veel koolis ja selle lehe ma ikkagi enda näppu sain ning nii ma läksin trenni. Mind motiveeris kohe alguses, et kui olla järjekindel, hoolikas ning tahtmisega olla parem kui teised, siis see mäng annab sulle palju tagasi. Mäletan siiani kuidas sain tihti kiita oma varakult õpitud hüppeviske eest ning kuidas ma pikkade sammudega lay-upile läksin.

2. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT SELLE AJA JOOKSUL, KUI korvpalliga TEGELENUD OLED?

Kõige meeldejäävam see, kui ma esimest korda üleüldse korvpallitrenni läksin, kus kõik alguse sai. Loomulikult veel noortekoondistesse kuulumine, esimest korda naiste rahvuskoondises mängimine ja tänaseks päevaks olla selle kapten. Kindlasti eredamaid momente on Saksamaal Meistritiitli võitmine. Selle teeb veel kõige magusamaks töö, vaev, õnnestumised, ebaõnnestumised, mis selle medali taga on. See tunne, kui surmväsinuna kolmandal mängul nädalas finaalide ajal suudad keskenduda ja anda taaskord oma parim ning saada võit.
Lisaks Prantusmaal Meistriliigas mängimine ja hooajad EuroCup sarjas.
Pean ka ära märkima U18 koondisega, kus ma mitte ei osalenud mängijana vaid koondise head of delegationina, võidetud pronksmedal Valgevene turniiril. See oli mu esimene medal sellisel ametikohal.
Erilised on hetked treeneritega, staffiga, füsioterapeutidega ja arstidega, kes hingega panustavad minu vormimisele, tervenemisele, igatepidi kaasa aidanud erinetavates tahkudes ja ajaperioodidel.

3. Millega oled saanud lisaks korvpalli mängimisele väljakul panustada meie korvpalliellu?

Olen olnud mitmete noortekoondiste juures manager ning käinud managerina U18 koondisega EM-turniiril. Organiseerinud tüdrukutele korvpallipäevasid ja mitmeid teisi üritusi, käinud laagrites treeninguid läbi viimas ja rääkimas oma karjäärist. Viin läbi heategevuse programmi korvpallurite seas ja olen üks Eesti naiste korvpalli Instagrami vedajatest. Viimati lõppenud hooajal sain palju panustada lauakohtunike töösse, mis oli väga huvitav. Olen korraldanud autistlikele lastele ning nende peredele korvpallipäeva koos Janar Sooga.

4. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on korvpalli mängimine Sulle eluks kaasa andnud?

Lõppenud hooajal alustasin uuel erialal õppimist, sest vigastuse tõttu jäi hooaeg vahele ning taastusravi toimub Eestis. Enne seda olin ning uuest hooajast olen taas profikorvpallur. Samuti jätkan õpinguid kaugõppes. Korvpalli kõrval olen töötanud Ivica Mägi Autismikoolis mõned aastad tegevuste koordinaatorina.

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele korvpallitüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses.

See on kõigile meile. Mitte kunagi ära lõpeta töö tegemist! Isegi kui võidad meistritiitli – tähista seda, aga ära unusta, et järjepidev, teadlik, distsiplineeritud treenimine toovad edu ka edaspidi. Isegi kui tunne ei ole hommikul kõige soosivam treeninguks, siis mine ja anna oma parim võimalik sellel hetkel. See ei ole kerge ja ei peagi olema. Aga ma luban, see tasub ära end üks hetk! Rõõmu peavad pakkuma ka pisiasjad, mitte vaid suured eduelamused. Lisaks sellele naudi treenimist, endast alati parima andmist ning võistlemist. Naudi hetki koos võistkonnaga, oma sõpradega. Kui tunned, et vajad millegagi abi või on küsimusi, siis küsi ja uuri! Ära hoia end tagasi. Meie ümber on nii palju inimesi, kes tahavad ja oskavad aidata. Kõike ei peagi ise teadma. Ja naerata, ole positiivne ning toetav! 

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Õpi midagi uut. Midagi, mida oled tahtnud teha juba pikemat aega või siis midagi täiesti uut mille peale sa pole veel mõelnud. Taaskord võib see olla pisiasi, näiteks õpid kreeka keeles aitäh ütlema. Kuula mõnda podcasti, saadet, vaata mõni dokfilm või leia uus blogi mida jälgida. Ole uudishimulik ka väljaspool korvpalli. Kuid loomulikult ära unusta treenimist ja enda arendamist!



Janne: Kadri-Ann on alati võtnud oma tegemisi põhjalikult ja töiselt. Juba väiksena, vaadates tema mänge, oli näha kuidas ta pingutab, tahab, innustab ja motiveerib nii ennast kui ka teisi. Hea on jälgida kuidas ta panustab korvpalli: käib noortele oma kogemusi jagamas, kirjutab blogi ja valutab südant ka puhtama looduse pärast.

Hea kuulaja ja võistkonnakaaslane, kes Sind alati toetab – need on vaid mõned paljudest ägedatest iseloomuomadustest, mida Kadri kohta öelda.

1. Kuidas jõudsid korvpalli juurde ja mis motiveeris Sind just korvpalli mängima?

Korvpalli juurde jõudsin tänu emale, kes mängis veel mõnda aega pärast minu sündi. See tähendas palju aega kossusaalis juba enne kui treenima hakkasin. Mul ei olnud kunagi teist mõtetki, alati ainult see, et tahan korvpalli mängida. Hakkasin pallitrennis käima 6-aastaselt oma ema juures. Sealt edasi liikusin kaheks aastaks poiste trenni ja siis kolmandas klassis kutsus mind Reet Rausberg Audentesesse ja sinna ma ka jäin. Koss meeldis mulle sellepärast, et sellega sain ma nii palju sõpru juurde, me saime reisida ja alati oli lõbus.

2. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT selle AJA JOOKSUL, MIL OLED korvpalliga TEGELENUD?

Neid on palju erinevaid: alates EYBL-i võidust kuni Audentese Spordigümnaasiumiga meistriliiga finaali jõudmiseni. Kõige eredamalt on aga meeles need 3 hõbemedalit, mis kätte võitlesime. Esimene hõbemedal oli siis 2013 U18 MM 3×3 korvpallis. See võistlus toimus Indoneesias, mis oli juba elu kogemus, aga siis suutsime veel oma tiimiga teha ajalugu! Teise hõbemedali saime kaela U18 EM-il 2014 ja seda juba saalikossus. Ja viimane, aga võibolla isegi kõige magusam medal tuli 2019 aasta suvel Euroopa Mängudelt. 

3. Millega oled saanud lisaks korvpalli mängimisele väljakul panustada meie korvpalli ellu?

Olen käinud paaris erinevas laagris noortele oma kogemusi jagamas ning ka individuaalselt aidanud tüdrukuid, kellel soov just USAsse minna. Samuti olin gümnaasiumis käimise ajal aktiivne lauakohtunik. 

Olen veel noor ja loodan, et mu panus jõuab aastatega mitmekordistuda.

4. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on korvpalli mängimine Sulle eluks kaasa andnud?

Hetkel mängin endiselt korvpalli ning eelmisel kevadel lõpetasin oma esimese profi aasta. Nüüd mängin Ungari meistriliigas ja EuroCupi mängivas naiskonnas.

Tänu korvpallile olen saanud nii palju reisida, sain USAs tasuta ülikooli hariduse kätte ja asendamatu kogemuse kogu eluks. Samuti on korvpall õpetanud mind teistega arvestama, olema tiimimängija ja näidanud, et eesmärke seades ning nende poole püüeldes ei jää miski kättesaamatuks.

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele korvpallitüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses.

Korvpall võib anda sulle nii palju kui sa oma käigud õigesti teed. Tee kõvasti trenni, aga samal ajal naudi korvpalli ja kõike mis sellega kaasneb. Ära kahtle endas, kõik on võimalik! 

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Enda kogemusest ütlen lihtsalt, et käige värskes õhus! Teeb olemise palju paremaks. Leia viise, kuidas trenni teha kodustes tingimustes. Aga samas praegu on aeg, kus saab proovida uusi asju. Näiteks lihvi oma toiduvalmistamise oskusi, õpi joonistama, jne. Kasuta hetkeolukorda selleks, et teha neid asju, milleks sul pole varem olnud võimalust.


Katrin Talvak: Evelyni võib julgelt nimetada Eesti naiste jäähoki emaks. Lisaks sellele, et just tema innustas ligi pooltsada naist 2003. aastal hokijääle astuma ja esmakordselt katsetama, arendati tema eestvedamisel Eesti naiste jäähoki 4 aastaga nullist MM-i kõlbulikuks. Kõlab uskumatuna. Aga selle taga oli tohutu töö, aeg ja energia, mida ta sinna on panustanud. Sügav kummardus ja müts maha sellise pühendumuse ees. Ma siiralt soovin, et igal Eesti naiste spordialal oleks oma FK, kes samasuguse pühendumuse, professionaalsuse ja väsimatu innuga eest sikutaks. Aitäh Sulle FK tehtud töö eest kõigi Eesti jäähokinaiste nimel!

1. KUIDAS JÕUDSID JÄÄHOKI JA OMA PRAEGUSE TÖÖKOHA JUURDE JA MIS SIND NENDE TEGEVUSTE JUURES MOTIVEERIB?

Minu jaoks on jäähokil minu elus olud kaks iseloomustavat märksõna: sõbrad ja juhused. 

Olles eneselegi üllatuseks läbi ei-tea-mis-juhuse alustanud 2002 aasta alguses tööd Eesti Jäähoki Liidus, ja sattunud koos töötama hiljem minu jaoks väga märgilisteks inimesteks kujunenud Vladimir Makrovi, Toivo Viinapuu ja tolleaegsete EJHL klubide ning nende eestvedajatega, õppisin tundma jäähoki liitude ja klubide köögipoolt. Nii kodusel areenil kui ka rahvuvahelisel tasandil.

Minu jäähoki taust enne seda oli kasin. Loomulikult olin lapsepõlves näinud telekast meeste olümpia- ja MM-turniire, teadsin, kes on Wayne Gretzky ja Makarov-Krutov-Larionov-Kasatonov-Fetissov, Irbe ja Tretjak, aga kuna naiste hokit minu noorusaega jäävas aktiivses sportimise perioodis Eestis ei harrastatud, siis ei teadnud ma peale «suurte tähtede» sellest eriti midagi.

Nagu hiljem selgus, mängisid üksikud tüdrukud-naised oma vendade kõrval Eestis hokit ka 90ndatel. Seda aga puhtalt armastusest ja kirest selle spordiala vastu, klubilist organiseeritust tol ajal polnud.

2003 a märstis oli EJHL-i korraldada U18-noormeeste MM-turniir Tallinnas (Premia jäähallis), mille korralduskomiteesse tol ajal kuulusin. Ürituse korraldamisel osalesid vabatahtlikena ka minu paar head sõpra. Ja taaskord, juhus järgnes juhusele – ja ühel võistluspäeval koos tollaegse EJHL peasekretäri Vladimir Makrovi ja MM-korralduskomitee liikme Toivo Viinapuu ning kahe hea sõbra Meelika Limbergi ning Helin Pertelsoniga kohvi juues, küsis Makrov, et tüdrukud, kas te ei tahaks hokit mängida? Tehke ise naiste klubi ja näidake, et Eesti naistes on olemas «see» mida hokiks vaja, aitan teid omalt poolt nii palju kui vähegi võimalik. Loomulikult tundus see esmapilgul naljana kuna meie uisutamise kogemus oli jäänud kolmandas klassis kooli tagahoovis kehalise tundideks valatud jääplatsi tasemele. Aga kui Toivo Viinapuu, kogemustega treener, omalt poolt õli tulle valas ja meid treenima lubas hakata, siis… oli lumepall veerema lükatud.

Esimese treeningu toimumise tingimuseks oli aga see, et platsil peab olema vähemalt 20 tüdrukut-naist. Selle tingimuse täitmine ei olnudki nii raske, eriti selliste sõprade toel, kes on piisavalt uljad ja valmis igasugustes (pöörastes) ettevõtmistes oma õla alla panema. Meelika ja Heliniga olime juba üks kamp, nüüd tuli teha veel kõned kahele lapsepõlve sõbrale Diana Kaarestele ja Carmen Kauksile – ja nagu võluväel – oli 2003 a aprillis Linnahalli jääväljakul nõutud hokihuviliste osalejate arv täis ja rohkemgi veel.

Samal kuul sai loodud ka Eesti esimene naiste jäähokiklubi «Queens» – mis taaskord, aastake hiljem, läbi hea juhuse ja suurepäraste inimeste, leidis endale sponsori(d) ning hakkas seejärel kandma nime «Dreamland Queens».

Elu läks oma teed ja osad tol ajal hokit proovima tulnud sõbrad enam selle alaga ei tegele, aga olen neile südames tänulik, et nad sel hetkel meie jaoks olemas olid. Tänu neile said alguse esimesed kaks naiste klubi Tallinnas, üks Tartus ja Kohtla-Järvel, käivitus Eesti naiste jäähoki meistrivõistluste sari, Dreamland Queens mängis kahel hooajal Soomes naiste Suomi Sarja meistrivõistlustel, Euroopa klubide karikavõistlustel ning koondis osales kahel MM-turniiril. Hoog oli hea ja seda jätkus sinnamaani kuniks IIHF (rahvusvaheline jäähokiliit) otsustas madalamate divisjonide naiste MM-turniirid 2009st aastast majanduskriisi olukorras peatada.

IIHF-i tollane otsus MM-turniiride mittetoimumise osas oli tõsine tagasilöök alles lapsekingades Eesti naiste jäähoki arengule. Võttes ära peamise sihtmärgi ja eneseteostamise väljundi, kadus paljudel naistel-tüdrukutel motivatsioon nii tõsiselt hokisse panustada kui varem. Lisaks muidugi mõjutas finantskriis ka iga klubi ja mängijaid individuaalselt. Nagu teada, mõjutab naiste sporti samuti ka pere järelkasvu planeerimine.

Peale 2010 hooaega hääbus mõneks ajaks erinevate asjaolude kokkusattumise tõttu Eesti naiste jäähoki klubiline tegevus sootuks. Kui ikka lapsel suur präänik (MM-turniir) eest ära võetakse, siis pole ime kui ind raugeb ja aja maha võtmine oli mõnes mõttes asjade paratamatu käik.

Õnneks jäi osadel hoki-pisik nii kõvasti sisse, et juba 2015 oli uute ja varem tegutsenud naiste punt taas jääl ja uus lumepall veerema lükatud.

2. MILLEGA SA HETKEL TEGELED JA MIS ON JÄÄHOKI SULLE ELUKS KAASA ANDNUD?

Hetkel olen iseenda tööandja. Seda nii otseses kui kaudses mõttes.

Hoki on andnud mulle võrratuid sõpru, muhedaid mälestusi, kirjeldamatuid emotsioone ja võimaluse kohtuda paljude erinevate inimestega.

Hoki on olnud algusest peale üks suur juhus. Seda nii minule kui ilmselt kõikidele neile, kes mingi juhuse tõttu on otsustanud mingil hetkel esimest korda riietusruumi uksest sisse marssida sooviga jäähokit mängida.

Hokile mõeldes mõtlen alati sõpradele; nii ammustele kui uutele.

Hokiväljakul võib küll olla palju kirgi, emotsioone ja adrenaliini kuid endaga proovin alati kaasas kanda seda suurt positiivset ja head emotsiooni. Seda, mille saad enne mängu võistkonnaga koos sooja tehes, võistlusteks valmistudes, trennis higistades, enne ja peale trenni riietusruumis nalja visates ja meeleolukatelt klubiüritustelt. Vaatan vahel hoki-pilte ja enamike puhul neist tuleb endiselt naeratus suule (sest mitte igaüks ei suuda nt karaokemasinat kärssama laulda 😊).

Olen alaga tegelemise aja jooksul kohanud palju vahvaid ja väga vahvaid tüdrukuid ning naisi, erinevaid huvitavaid inimtüüpe, õppinud väärtustama koostööd, usaldust ja sihikindlust. Olen näinud ja tundnud ka motivatsioonipuudust ning eneusu kaotamist ja leidmist. Nii mõnestki kaas-hokitajast on saanud tänaseks minu väga head sõbrad, kellega kohtumise üle olen siiralt õnnelik ja kellega iga kell ükskõik kus, koos «luurele» läheksin.

3. KUIDAS OLED JÄÄHOKI ARENGUSSE ÜLDISEMALT PANUSTANUD?

Minu aktiivsem panustamise periood jääb nüüdseks juba aegade hämarusse ja ajalooraamatutesse; perioodi, mil tänased nooremad «tegijad» alles käima õppisid. Olen olnud üks neist, kes asutas esimese naiste jäähokiklubi, olen kuulunud EJHL juhatusse ning täitnud esimese koondise MM-turniiride ettevalmistusperioodidel koondise manageri rolli.
Tänasel päeval olen rõõmus selle üle, et tegevusse on asunud asjalikud mantlipärijad, kes raskuste kiuste on leidnud endas motivatsiooni ja tahtmist mägesid liigutada.

4. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT AJA JOOKSUL , MIL OLED JÄÄHOKIGA TEGELENUD?

Rahvusvahelised turniirid. Eurokarika turniir Pariisis ja koondise valikturniiri mäng Lätis, kus vaatamata nappidele oskustele suutsime 3 – 5 vastu vähemuses mängides 2 minutit endast tunduvalt tugevama Norra koondise vastu skoori muutumatuna hoida (ka kogu mängu lõppskoor oli «mütsiga lööma tulnud» norrakate jaoks paras üllatus). Ja loomulikult Dreamland Queensi legendaarsed bussisõidud Soome MV mängudele: Oulu, Jyvaskyla, Vaasa, Tampere… Kes kaasas olid, teavad, millistest lahedatest emotsioonidest jutt… (ilma mõnusalt muigamata ei saagi enam neist reisidest mõelda).

5. ANNA PALUN ÜKS SOOVITUS KÕIGILE MEIE NOORTELE SPORDITÜDRUKUTELE, KELLE KARJÄÄR ON ALLES ALGUSES

Peamine iga ala harrastamise juures võiks olla rõõm. Rõõm, et saab trenni minna, rõõmus ärevus enne võistlusi, rõõm kui näed, et oskused on paranenud. Loomulikult võib ette tulla raskemaid hetki ja kõhklemist, kuid rõõm alaga tegelemisel peaks alati olema.
Kui tunned et trenni minek, seal oleks ja sealt tulek teevad su tuju rõõmsaks ja heaks, siis oled leidnud endale õige ala. Oskuste omandamine ja lihvimine ning tipptulemusteni jõudmine on raske töö ja nõuab prioriteetide seadmist, kuid kui põhikomponent – rõõm – on olemas, tulevad valikud lihtsamalt.

6. MÕNI KOGEMUSSOOVITUS, KUIDAS HETKEL ERIOLUKORD ÜLE ELADA

 Keskendu rõõmsatele asjadele.

KUULA “JUTUD JANNEGA” WEBINARI. SEEKORD RÄÄGIME JÄÄHOKIST. INFO: HTTPS://WWW.FACEBOOK.COM/EVENTS/453358029012725



Katrin Talvak Christinist: ta on lapsest saati hokimängija. Üks väheseid Eestis. Mängijana hindan tema tarkust ja suurepärast võimet mängu lugeda, õigesti hinnata ning sellest lähtuvalt otsuseid vastu võtta. Ka vastutust mäng enda peale võtta, kui vaja. Nagu need ikka, kes jäähokit südameasjana võtavad, nii ka Chrissu, on otsustanud Eesti naiste jäähoki arendamisse panustada ja võtnud enda õlule jäähoki arendamise ja populariseerimise noorte ja laste hulgas. See ei ole üldse kerge positsioon, aga ülimalt vajalik ja tänuväärne. Loodan, et tal jagub kahe pisikese lapse ja enda juhitava jäähokiklubi kõrvalt jaksu, energiat ja motivatsiooni seda teha.

1. KUIDAS JÕUDSID JÄÄHOKI JA OMA PRAEGUSE TÖÖKOHA JUURDE JA MIS SIND NENDE TEGEVUSTE JUURES MOTIVEERIB?

Jäähoki trenni jõudsin ma rulluiskude pärast, mida ma endale nii väga tahtsin. Vend hakkas käima “mingisuguses” trennis, kus oli rulluiske vaja (oli juuli või augusti kuu). Vend sai omale rulluisud ja loomulikult mina tahtsin ka neid saada, olin siis 9 aastane. Seepeale ema ütles, et kui tahad neid, siis mine trenni. Mingit küsimust polnud ja läksin trenni, teadmata kuhu trenni ma lähen. Võib-olla ema ütles, et tegu on jäähoki trenniga aga ma ei mäleta seda. Mis see jäähoki on, seda ma kindlasti nii noores eas ei teadnud, sest minu tutvusringkonnas keegi jäähokiga ei tegelenud ja telekast samuti polnud näinud. Treeningud mulle meeldisid, läksin ka teine ja kolmas kord. Minu esimesed trennid toimusid Õismäel ühel vanal tenniseväljakul, tänaseks on seal Õismäe Sportmängude hall. Üks hetk me õues enam trenne ei teinud, vaid läksime Tallinna Linnahalli ja Talleksi jääväljakule. Rulluiskudelt läksime üle hoki uiskudele ja hokivarustus selga. Mulle see kõik meeldis ning meeldib ka kuni tänaseni. Treeningutega alustasin jäähokiklubis THK-88. Suurem osa oli poisse, kuid olid ka üksikuid tüdrukuid. 

2. MILLEGA SA HETKEL TEGELED JA MIS ON JÄÄHOKI SULLE ELUKS KAASA ANDNUD?

Olen kahe väikese tüdruku ema (Saskia 2 ja Mirtel 4). Lapsed võtavad suurema osa ajast, kuid nende kõrvalt ja nendega koos võimalikult palju püüan tegeleda hokiga ja HC Grizzlyz klubiga. Olen klubi üks loojatest. Samuti püüan edendada naiste ja tüdrukute jäähokit. Põhifookus on noortel, sest ilma järelkasvuta ei jää naiste jäähoki püsima.  

Jäähokiga olen kaasa saanud eluks vajaliku enesekindluse. Ilma selleta ei oleks ma see, kes ma praegu olen ning loomulikult olen saanud väga palju tutvusi ja häid sõpru. Võin julgelt öelda, et HC Grizzlyz on nagu minu teine pere. 

Olen omandamas Abitreener, tase 3 kutsetunnistust. Oma praktikat olen saamas HC Panter Uisukoolis. Oma teadmisi ja oskusi olen rakendamas ka enda klubis HC Grizzlyz’es. 

3. Kuidas oled jäähoki arengusse üldisemalt panustanud?

Olen loonud jäähokiklubi Grizzlyz ning klubi eesmärk on naiste ja tüdrukute jäähoki edendamine.
Samuti oleme omale iga-aastaseks traditsiooniks võtnud  World Girls Ice Hockey Weekend (WGIHW) ürituse korraldamise. Möödunud sügisel covid-19 tõttu ei õnnestunud seda teha, kuid sel aastal saab selle loodetavasti tehtud.  WGIHW on üritus, mille peamiseks eesmärgiks on tütarlastele jäähoki tutvustamine ja nende seas selle spordiala populariseerimine. Üritus toimub ülemaailmselt ühel ja samal nädalavahetusel. Lisainfot selle ürituse kohta leiad siit: https://www.iihf.com/en/static/5137/world-girls-ice-hockey-weekend

Minu tuleviku unistus on luua HC Grizzlyz uisukool, mille põhifookus on tüdrukutele suunatud.

4. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT jäähokiga TegelemiSE AJA JOOKSUL, MIS ON SULLE ERITI MEELDE JÄÄNUD?

Neid on olnud kindlasti nii mõnigi, kuid hetkel tuleb meelde üks mängu moment, mida olen nimetanud “Nagu eestlastele kohane, algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama”. Oli eelmise hooaja (2019/2020) esimene EMV mäng. Mängu algus ei olnud minu jaoks hea, kuna ei saanud rütmi, hasarti kuidagi käima saada. Pool mängu oli juba mängitud ja üks hetk ma sain söödu, otsustasin ja läksin ise rünnakule. Kiirus oli päris suur, uisutasin vastase väravavahi suunas, olin talle juba nii lähedal, et pidin juba pealeviske tegema ja samaaegselt ka hüppama üle väravavahi käe ja hokikepi. Vastasel juhuks oleksin talle otsa sõitnud. Peale hüpet oli minu jaoks maandumine uiskudele suur “wow kui lahe”. See oli ka hetk, kus sain aru, et mul on päris hea tasakaal. Teine hetk samast olukorrast oli, et sain litri väravasse, mis omakorda tegi momendi veel meeldejäävamaks. 

Teine meeldejääv moment oli see, et sain Jäähoki Liidult kirja, et olen oodatud Eesti Hoki tänuõhtule – olin üks auhinna saajatest. Pälvisin hooaja 2019/20 parima kaitse tiitli. 

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele sporditüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Tuleb olla kannatlik ja anda endale aega. Kui kohe midagi välja ei tule, siis see on täitsa normaalne. Soovitan uusi liigutusi esimestel kordadel rahulikult harjutada ja veidi hiljem saab juba kiirust juurde lisada. Ning loomulikult soovitan unistada suurelt.

6. MÕNI KOGEMUSSOOVITUS, KUIDAS HETKEL ERIOLUKORD ÜLE ELADA

Kellel kodus jõusaali või uisuväljakut pole, siis piisab sellest kui kodus on vähemalt üks hantel, millega saab lihastele harjutusi teha. Õues saab joosta, kuid siis tuleb vastavalt ilmale end riidesse panna. Väli uisuväljakud on avatud, kus saab uisutehnikat harjutada. Võimalusi on tegelikult palju, tuleb olla loov ja aktiivne.


kuula “jutud jannega” Webinari. Seekord räägime jäähokist. info: https://www.facebook.com/events/453358029012725


Janne: Katrini sihikindlus, heasoovlikkus ning suur tahe naiste jaoks midagi ära teha ei jää märkamatuks. Eesti naiste jäähoki saab uut ja värsket hingamist just Katrini initsiatiivil. Palju edu!

1. Kuidas jõudsid jäähoki ja oma praeguse töökoha juurde ja mis sind nende tegevuste juures motiveerib?

Sattusin naiste jäähoki arendamise juurde tegelikukult juba aastal 2015, kui naiste jäähokiklubid olid varjusurmas ning mina ise käisin hokitamas harrastajate liiga meestega. Siis aga hakkati ühel hetkel erinevate hokiinimeste poolt minu poole suunama noori tütarlapsi, kes soovisid jäähokit proovida, kuid kahjuks ei olnud neid mitte kuhugile saata – meeste juures ei oleks neil olnud turvaline ja ilmselt mitte ka meeldiv, laste trennideks aga olid nad jälle nõks vanad. Seega oli vaja kiiresti tekitada tüdrukutele turvaline võimalus jäähokit proovida. Peagi hakksid tagasi ilmuma ka kunagised jäähoki meistliliiga ja rahvuskoondise mängijad. Ja sealt ei läinud kaua, kui suutsime taastada ka Eesti meistriliiga ning täna, 5 aastat hiljem, on meil taas 5 naiskonda, kellest 4 osalevad meistriliigas. Kuna naiste jäähoki ja meistriliiga elluäratamine õnnestus üle ootuste hästi, oli see ilmselt üks põhjusi, miks tänast naiste jäähokikoondise manageri kohta just mulle pakuti. Jäähoki on mu suur kirg ja väga tore harrastus, mida võiks vabalt harrastada palju rohkem tütarlapsi ja naisi. See, kui näen, kuidas tüdrukud selle ala juurde jõuavad ja kuidas nad sellest vaimustuvad (nagu ma isegi )- see ongi mu sisemine motivatsioon, et seda tööd teha ja oma aega, energiat ja jaksu sellesse panustada.

2. Millega Sa hetkel tegeled ja mis on jäähoki Sulle eluks kaasa andnud?

Oma igapäevaelus olen ettevõtja, kelle ettevõte tegeleb turundusteenuse pakkumisega, kus inimeste psühholoogia ja käitumise mõistmine on üsna oluline. Jäähoki on mu isiksust üleüldse päris palju vorminud. See on mulle õpetanud enesemotivatsiooni – kuidas kasutada kaotusi lävepakkudena, et arendada eneses soovi saada kiiremaks, targemaks ja paremaks mängijaks.  See on mulle õpetanud kannatlikkust ja järjepidevust. See on mulle andnud meeletult eneseusku, julguse katsetada, võtta vastutust, oskuse usaldada ennast ja enda otsuseid. See on olnud tohutu õppetund psühholoogiast nii individuaalsel kui võistkondlikul tasemel. See on õpetanud mind nägema, mõistma ja austama kaasmängijaid ja laiemalt – inimesi enda ümber. 

3. Kuidas oled jäähoki arendusse üldisemalt panustanud?  

Nagu juba eelpool mainitud, juhtusin 2015 Tallinnas naiste jäähokiklubi asutajaks, mis andis innustust ja motivatsiooni ka teistes linnades jäähokinaiskondadele eluvaim sisse puhuda ning viis mõned hoojad hiljem Eesti meistriliiga taasloomiseni. Samuti sai Eestisse toodud rahvusvahelised naistele ja tüdrukutele suunatud jäähoki populariseerimiseks mõeldud sündmused: World Girls Icehockey Weekend ja Girls Game. World Girls Icehockey Weekend on mõeldud nädalavahetusena, kus naiste ja tütarlaste jäähokiklubid korraldavad ülemaailmselt ühel kindlal nädalavahetusel meelelahutuslikke “lahtiste uste päevi”, kus kõik soovijad saavad hokinaiste ja tüdrukute juhendusel ja abil osa võtta põnevatest võistluslikest mängudest jääl ja proovida ka jäähoki elemente. Girls Game – samuti ülemaailmne jäähokiturniir, kus igas osalejariigis peetakse ühel kindlal päeval võimalikult palju naiste hokimänge, seejuures on võistkonnad jaotatud võrdselt valgeteks ja sinisteks. Tulemused saadetakse Rahvusvahelisse Jäähokiföderatsiooni ja 24h jooksul selgitatakse rahvusvaheliselt võitjad. Praeguse hetke suurim ja tähtsaim ülesanne on luua Eesti naiste jäähoki rahvuskoondise taastekkeks kõik võimalused: panna kokku treenerite tiim, viia maksimaalselt ellu ettevalmistav programm, leida toetajaid ja tuua Eesti naiskond tagasi rahvusvahelisele areenile ja osaleda IIHF 2021/2022 maailmameistrivõistlustel.

4. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment Sinu jäähoki mängimise aja jooksul, mis on Sulle eriti meelde jäänud?

Jäähoki mängimise kõige eredam hetk on ikka vast esimene värav. Mäletan, et mängisime endast peajagu tugevama vastase vastu, kelle väravasuul oli väravavaht, kellel kogemust lapsest saati. Mina olin alles vast mõned kuud alles jäähokit mänginud. Kui ma selle litri sain ja vastase värava poole värisevatel jalgadel minema sööstsin, tundus see maa nii meeletult pikk ja selle aja jooksul jõudis peast läbi käia tuhat mõtet – peamine muidugi: kas ma nüüd õnnestun või ebaõnnestun…. Ja siis ma viskasin väravale. Järjekordsed aastate pikkused sekundid, kuid siis nägin sulaselgelt kuidas litter väravavahi ja väravaposti vahelisest miniatuursest augukesest läbi lipsas. Ja seal ta oli, päris minu esimene värav. See tunne oli kirjeldamatu! Kui ainult suudaks kogu aeg seda tunnet endas säilitada.

Jäähoki arendamise puhul oli minu jaoks emotsionaalseim ehk see hetk, kui 2017 septembris olid naised rivistunud jääle esimeseks Eesti meistrivõistluste mänguks ja kõlas taas peale aastate pikkust pausi Eesti meistrivõistluste avamiseks Eesti hümn. Tuleb tunnistada, et võttis silma ikka märjaks. See oli pidulik ja ilus hetk, kui tundsin, et see töö, aeg ja energia, mis sellesse panustatud, on viimaks ometi vilja kandnud suur samm Eesti naiste jäähokis on edasi liigutud. 

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele sporditüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Noortele sporditüdrukutele soovitan julgelt katsetada ja proovida erinevaid spordialasid ja valida välja see, mis endal silma särama paneb ja kõige enam rõõmu pakub, mitte see, mida vanemad või sõbrannad soovitavad või arvavad. Spordiala, mille ise endale valid, selle järgi, et see Sulle tõesti meeldib ja rõõmu pakub, ongi Sinu jaoks SEE ÕIGE.  Ja kui teed seda ala, mida armastad, on Sul palju parem tõenäosus selles edu saavutada. 

6.Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Eriolukorra ajal ma soovitaks kõigil võimalikult palju värskes õhus viibida – suusatada, uisutada, matkata või, miks mitte jäähokit harrastada. Tänavune talv pakub selleks suurepäraseid võimalusi ja värske õhk on tervisele vajalik ja kasulik. Ma isegi näiteks hankisin omale suusad ja leian, et suusatamine on ka väga tore spordiala ja mõjutab hoopis teisi lihaseid, kui hoki. Vaatamata sellele, et mu suusatamisoskused on nigelad, saan palju rõõmu liikumisest, uue avastamisest, värskest õhust ja ilusast loodusest. Pealegi mitmekülgsus  teatavasti rikastab! Vaata ka: Rabas uisutamine siit

Eesti naiste jäähokiklubid on 5 aastat ette valmistanud, et naasta peale 12-aastast pausi maailmameistrivõistluste sarja. 2020 aasta augustis kogunes uus rahvuskoondis –  ligi 30 kandidaati Tallinnast, Tartust, Viljandist, Kohtla-Järvelt, Soomest ja Venemaalt esimeseks ametlikuks treeninglaagriks. Koondise ettevalmistav plaan näeb ette osalemist Balti Hokiliigas, kus vastasteks Läti ja Leedu tugevaimad hokikubid ning regulaarsete treeninglaagrite läbi viimist. Eesti naiste jäähokikoondise osalusel on valmimisel ka dokumentaalfilm “On Silver Heels”, mis käsitleb naiste rolli, väljakutseid ja võrdsete võimaluste temaatikat spordis.  

Janne: Marelle on mul alati meeles kui aktiivne tegutseja, nii väljakul kui väljaku ääres. Aitäh, Marelle, et oma lapsed samuti korvpalli juurde tõid ning oled innustanud ka oma lähedasi ja tuttavaid olema aktiivne kuues mängija väljaku ääres!

1. Kuidas jõudsid korvpalli juurde ja mis motiveeris Sind just korvpalli mängima?

Kevad 1975 Raplas. Olime 2. klassis. Esimene treener astus koolis ajaloo tunni ajal meie klassi ja kutsus homme õhtuks trenni! Miks ka mitte, lähme uudistame! Treener Meeri Kadarpik oli soe ja meeldiv ning treeningud huvitavad. Meie klassi 5 tüdrukut jäid kõik käima ja patsutavad palli siiani.

2. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment Sinu korvpalli mängimise aja jooksul, mis on Sulle eriti meelde jäänud?

Kindlasti Maailmameistrivõistluste KULDMEDAL FIMBA Maxibasketball võistlustel Orlandos (USA) 2015. Hiljutisem eelmisel suvel MM HÕBEMEDAL samas võistlussüsteemis Espoos (Soome) 2019 (19 naiskonna seas!). Eriline on kindlasti ka see, et hakkasime käima nendel nö veteranide võistlustel alates 2007, ajasime omavanuste pundi kokku ja soovisime lihtsalt minna Puerto Ricosse, kuid see saigi heas mõttes saatuslikuks.

Eriline võrreldes tänasega on ka see näiteks, et spordikoolides olid seinal autahvlid parimate sportlaste fotodega. Eriline oli ka see, et korvpalliketse polnudki kauplustes müüa. Mina sain neid treeneri käest hea mängimise eest (kuid igaüks ei saanudki selliseid). Popimad ketsid olid valgest tugevast riidest (nim.eksperimentaalideks).Eriline oli ka see, et spordipükse kauplustes saada ei olnud. Otsiti meeste musti või tumesiniseid ujumispükse (mida ka iga päev poes ei müüdud).