Katrin Talvak: Evelyni võib julgelt nimetada Eesti naiste jäähoki emaks. Lisaks sellele, et just tema innustas ligi pooltsada naist 2003. aastal hokijääle astuma ja esmakordselt katsetama, arendati tema eestvedamisel Eesti naiste jäähoki 4 aastaga nullist MM-i kõlbulikuks. Kõlab uskumatuna. Aga selle taga oli tohutu töö, aeg ja energia, mida ta sinna on panustanud. Sügav kummardus ja müts maha sellise pühendumuse ees. Ma siiralt soovin, et igal Eesti naiste spordialal oleks oma FK, kes samasuguse pühendumuse, professionaalsuse ja väsimatu innuga eest sikutaks. Aitäh Sulle FK tehtud töö eest kõigi Eesti jäähokinaiste nimel!

1. KUIDAS JÕUDSID JÄÄHOKI JA OMA PRAEGUSE TÖÖKOHA JUURDE JA MIS SIND NENDE TEGEVUSTE JUURES MOTIVEERIB?

Minu jaoks on jäähokil minu elus olud kaks iseloomustavat märksõna: sõbrad ja juhused. 

Olles eneselegi üllatuseks läbi ei-tea-mis-juhuse alustanud 2002 aasta alguses tööd Eesti Jäähoki Liidus, ja sattunud koos töötama hiljem minu jaoks väga märgilisteks inimesteks kujunenud Vladimir Makrovi, Toivo Viinapuu ja tolleaegsete EJHL klubide ning nende eestvedajatega, õppisin tundma jäähoki liitude ja klubide köögipoolt. Nii kodusel areenil kui ka rahvuvahelisel tasandil.

Minu jäähoki taust enne seda oli kasin. Loomulikult olin lapsepõlves näinud telekast meeste olümpia- ja MM-turniire, teadsin, kes on Wayne Gretzky ja Makarov-Krutov-Larionov-Kasatonov-Fetissov, Irbe ja Tretjak, aga kuna naiste hokit minu noorusaega jäävas aktiivses sportimise perioodis Eestis ei harrastatud, siis ei teadnud ma peale «suurte tähtede» sellest eriti midagi.

Nagu hiljem selgus, mängisid üksikud tüdrukud-naised oma vendade kõrval Eestis hokit ka 90ndatel. Seda aga puhtalt armastusest ja kirest selle spordiala vastu, klubilist organiseeritust tol ajal polnud.

2003 a märstis oli EJHL-i korraldada U18-noormeeste MM-turniir Tallinnas (Premia jäähallis), mille korralduskomiteesse tol ajal kuulusin. Ürituse korraldamisel osalesid vabatahtlikena ka minu paar head sõpra. Ja taaskord, juhus järgnes juhusele – ja ühel võistluspäeval koos tollaegse EJHL peasekretäri Vladimir Makrovi ja MM-korralduskomitee liikme Toivo Viinapuu ning kahe hea sõbra Meelika Limbergi ning Helin Pertelsoniga kohvi juues, küsis Makrov, et tüdrukud, kas te ei tahaks hokit mängida? Tehke ise naiste klubi ja näidake, et Eesti naistes on olemas «see» mida hokiks vaja, aitan teid omalt poolt nii palju kui vähegi võimalik. Loomulikult tundus see esmapilgul naljana kuna meie uisutamise kogemus oli jäänud kolmandas klassis kooli tagahoovis kehalise tundideks valatud jääplatsi tasemele. Aga kui Toivo Viinapuu, kogemustega treener, omalt poolt õli tulle valas ja meid treenima lubas hakata, siis… oli lumepall veerema lükatud.

Esimese treeningu toimumise tingimuseks oli aga see, et platsil peab olema vähemalt 20 tüdrukut-naist. Selle tingimuse täitmine ei olnudki nii raske, eriti selliste sõprade toel, kes on piisavalt uljad ja valmis igasugustes (pöörastes) ettevõtmistes oma õla alla panema. Meelika ja Heliniga olime juba üks kamp, nüüd tuli teha veel kõned kahele lapsepõlve sõbrale Diana Kaarestele ja Carmen Kauksile – ja nagu võluväel – oli 2003 a aprillis Linnahalli jääväljakul nõutud hokihuviliste osalejate arv täis ja rohkemgi veel.

Samal kuul sai loodud ka Eesti esimene naiste jäähokiklubi «Queens» – mis taaskord, aastake hiljem, läbi hea juhuse ja suurepäraste inimeste, leidis endale sponsori(d) ning hakkas seejärel kandma nime «Dreamland Queens».

Elu läks oma teed ja osad tol ajal hokit proovima tulnud sõbrad enam selle alaga ei tegele, aga olen neile südames tänulik, et nad sel hetkel meie jaoks olemas olid. Tänu neile said alguse esimesed kaks naiste klubi Tallinnas, üks Tartus ja Kohtla-Järvel, käivitus Eesti naiste jäähoki meistrivõistluste sari, Dreamland Queens mängis kahel hooajal Soomes naiste Suomi Sarja meistrivõistlustel, Euroopa klubide karikavõistlustel ning koondis osales kahel MM-turniiril. Hoog oli hea ja seda jätkus sinnamaani kuniks IIHF (rahvusvaheline jäähokiliit) otsustas madalamate divisjonide naiste MM-turniirid 2009st aastast majanduskriisi olukorras peatada.

IIHF-i tollane otsus MM-turniiride mittetoimumise osas oli tõsine tagasilöök alles lapsekingades Eesti naiste jäähoki arengule. Võttes ära peamise sihtmärgi ja eneseteostamise väljundi, kadus paljudel naistel-tüdrukutel motivatsioon nii tõsiselt hokisse panustada kui varem. Lisaks muidugi mõjutas finantskriis ka iga klubi ja mängijaid individuaalselt. Nagu teada, mõjutab naiste sporti samuti ka pere järelkasvu planeerimine.

Peale 2010 hooaega hääbus mõneks ajaks erinevate asjaolude kokkusattumise tõttu Eesti naiste jäähoki klubiline tegevus sootuks. Kui ikka lapsel suur präänik (MM-turniir) eest ära võetakse, siis pole ime kui ind raugeb ja aja maha võtmine oli mõnes mõttes asjade paratamatu käik.

Õnneks jäi osadel hoki-pisik nii kõvasti sisse, et juba 2015 oli uute ja varem tegutsenud naiste punt taas jääl ja uus lumepall veerema lükatud.

2. MILLEGA SA HETKEL TEGELED JA MIS ON JÄÄHOKI SULLE ELUKS KAASA ANDNUD?

Hetkel olen iseenda tööandja. Seda nii otseses kui kaudses mõttes.

Hoki on andnud mulle võrratuid sõpru, muhedaid mälestusi, kirjeldamatuid emotsioone ja võimaluse kohtuda paljude erinevate inimestega.

Hoki on olnud algusest peale üks suur juhus. Seda nii minule kui ilmselt kõikidele neile, kes mingi juhuse tõttu on otsustanud mingil hetkel esimest korda riietusruumi uksest sisse marssida sooviga jäähokit mängida.

Hokile mõeldes mõtlen alati sõpradele; nii ammustele kui uutele.

Hokiväljakul võib küll olla palju kirgi, emotsioone ja adrenaliini kuid endaga proovin alati kaasas kanda seda suurt positiivset ja head emotsiooni. Seda, mille saad enne mängu võistkonnaga koos sooja tehes, võistlusteks valmistudes, trennis higistades, enne ja peale trenni riietusruumis nalja visates ja meeleolukatelt klubiüritustelt. Vaatan vahel hoki-pilte ja enamike puhul neist tuleb endiselt naeratus suule (sest mitte igaüks ei suuda nt karaokemasinat kärssama laulda 😊).

Olen alaga tegelemise aja jooksul kohanud palju vahvaid ja väga vahvaid tüdrukuid ning naisi, erinevaid huvitavaid inimtüüpe, õppinud väärtustama koostööd, usaldust ja sihikindlust. Olen näinud ja tundnud ka motivatsioonipuudust ning eneusu kaotamist ja leidmist. Nii mõnestki kaas-hokitajast on saanud tänaseks minu väga head sõbrad, kellega kohtumise üle olen siiralt õnnelik ja kellega iga kell ükskõik kus, koos «luurele» läheksin.

3. KUIDAS OLED JÄÄHOKI ARENGUSSE ÜLDISEMALT PANUSTANUD?

Minu aktiivsem panustamise periood jääb nüüdseks juba aegade hämarusse ja ajalooraamatutesse; perioodi, mil tänased nooremad «tegijad» alles käima õppisid. Olen olnud üks neist, kes asutas esimese naiste jäähokiklubi, olen kuulunud EJHL juhatusse ning täitnud esimese koondise MM-turniiride ettevalmistusperioodidel koondise manageri rolli.
Tänasel päeval olen rõõmus selle üle, et tegevusse on asunud asjalikud mantlipärijad, kes raskuste kiuste on leidnud endas motivatsiooni ja tahtmist mägesid liigutada.

4. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT AJA JOOKSUL , MIL OLED JÄÄHOKIGA TEGELENUD?

Rahvusvahelised turniirid. Eurokarika turniir Pariisis ja koondise valikturniiri mäng Lätis, kus vaatamata nappidele oskustele suutsime 3 – 5 vastu vähemuses mängides 2 minutit endast tunduvalt tugevama Norra koondise vastu skoori muutumatuna hoida (ka kogu mängu lõppskoor oli «mütsiga lööma tulnud» norrakate jaoks paras üllatus). Ja loomulikult Dreamland Queensi legendaarsed bussisõidud Soome MV mängudele: Oulu, Jyvaskyla, Vaasa, Tampere… Kes kaasas olid, teavad, millistest lahedatest emotsioonidest jutt… (ilma mõnusalt muigamata ei saagi enam neist reisidest mõelda).

5. ANNA PALUN ÜKS SOOVITUS KÕIGILE MEIE NOORTELE SPORDITÜDRUKUTELE, KELLE KARJÄÄR ON ALLES ALGUSES

Peamine iga ala harrastamise juures võiks olla rõõm. Rõõm, et saab trenni minna, rõõmus ärevus enne võistlusi, rõõm kui näed, et oskused on paranenud. Loomulikult võib ette tulla raskemaid hetki ja kõhklemist, kuid rõõm alaga tegelemisel peaks alati olema.
Kui tunned et trenni minek, seal oleks ja sealt tulek teevad su tuju rõõmsaks ja heaks, siis oled leidnud endale õige ala. Oskuste omandamine ja lihvimine ning tipptulemusteni jõudmine on raske töö ja nõuab prioriteetide seadmist, kuid kui põhikomponent – rõõm – on olemas, tulevad valikud lihtsamalt.

6. MÕNI KOGEMUSSOOVITUS, KUIDAS HETKEL ERIOLUKORD ÜLE ELADA

 Keskendu rõõmsatele asjadele.

KUULA “JUTUD JANNEGA” WEBINARI. SEEKORD RÄÄGIME JÄÄHOKIST. INFO: HTTPS://WWW.FACEBOOK.COM/EVENTS/453358029012725



Katrin Talvak Christinist: ta on lapsest saati hokimängija. Üks väheseid Eestis. Mängijana hindan tema tarkust ja suurepärast võimet mängu lugeda, õigesti hinnata ning sellest lähtuvalt otsuseid vastu võtta. Ka vastutust mäng enda peale võtta, kui vaja. Nagu need ikka, kes jäähokit südameasjana võtavad, nii ka Chrissu, on otsustanud Eesti naiste jäähoki arendamisse panustada ja võtnud enda õlule jäähoki arendamise ja populariseerimise noorte ja laste hulgas. See ei ole üldse kerge positsioon, aga ülimalt vajalik ja tänuväärne. Loodan, et tal jagub kahe pisikese lapse ja enda juhitava jäähokiklubi kõrvalt jaksu, energiat ja motivatsiooni seda teha.

1. KUIDAS JÕUDSID JÄÄHOKI JA OMA PRAEGUSE TÖÖKOHA JUURDE JA MIS SIND NENDE TEGEVUSTE JUURES MOTIVEERIB?

Jäähoki trenni jõudsin ma rulluiskude pärast, mida ma endale nii väga tahtsin. Vend hakkas käima “mingisuguses” trennis, kus oli rulluiske vaja (oli juuli või augusti kuu). Vend sai omale rulluisud ja loomulikult mina tahtsin ka neid saada, olin siis 9 aastane. Seepeale ema ütles, et kui tahad neid, siis mine trenni. Mingit küsimust polnud ja läksin trenni, teadmata kuhu trenni ma lähen. Võib-olla ema ütles, et tegu on jäähoki trenniga aga ma ei mäleta seda. Mis see jäähoki on, seda ma kindlasti nii noores eas ei teadnud, sest minu tutvusringkonnas keegi jäähokiga ei tegelenud ja telekast samuti polnud näinud. Treeningud mulle meeldisid, läksin ka teine ja kolmas kord. Minu esimesed trennid toimusid Õismäel ühel vanal tenniseväljakul, tänaseks on seal Õismäe Sportmängude hall. Üks hetk me õues enam trenne ei teinud, vaid läksime Tallinna Linnahalli ja Talleksi jääväljakule. Rulluiskudelt läksime üle hoki uiskudele ja hokivarustus selga. Mulle see kõik meeldis ning meeldib ka kuni tänaseni. Treeningutega alustasin jäähokiklubis THK-88. Suurem osa oli poisse, kuid olid ka üksikuid tüdrukuid. 

2. MILLEGA SA HETKEL TEGELED JA MIS ON JÄÄHOKI SULLE ELUKS KAASA ANDNUD?

Olen kahe väikese tüdruku ema (Saskia 2 ja Mirtel 4). Lapsed võtavad suurema osa ajast, kuid nende kõrvalt ja nendega koos võimalikult palju püüan tegeleda hokiga ja HC Grizzlyz klubiga. Olen klubi üks loojatest. Samuti püüan edendada naiste ja tüdrukute jäähokit. Põhifookus on noortel, sest ilma järelkasvuta ei jää naiste jäähoki püsima.  

Jäähokiga olen kaasa saanud eluks vajaliku enesekindluse. Ilma selleta ei oleks ma see, kes ma praegu olen ning loomulikult olen saanud väga palju tutvusi ja häid sõpru. Võin julgelt öelda, et HC Grizzlyz on nagu minu teine pere. 

Olen omandamas Abitreener, tase 3 kutsetunnistust. Oma praktikat olen saamas HC Panter Uisukoolis. Oma teadmisi ja oskusi olen rakendamas ka enda klubis HC Grizzlyz’es. 

3. Kuidas oled jäähoki arengusse üldisemalt panustanud?

Olen loonud jäähokiklubi Grizzlyz ning klubi eesmärk on naiste ja tüdrukute jäähoki edendamine.
Samuti oleme omale iga-aastaseks traditsiooniks võtnud  World Girls Ice Hockey Weekend (WGIHW) ürituse korraldamise. Möödunud sügisel covid-19 tõttu ei õnnestunud seda teha, kuid sel aastal saab selle loodetavasti tehtud.  WGIHW on üritus, mille peamiseks eesmärgiks on tütarlastele jäähoki tutvustamine ja nende seas selle spordiala populariseerimine. Üritus toimub ülemaailmselt ühel ja samal nädalavahetusel. Lisainfot selle ürituse kohta leiad siit: https://www.iihf.com/en/static/5137/world-girls-ice-hockey-weekend

Minu tuleviku unistus on luua HC Grizzlyz uisukool, mille põhifookus on tüdrukutele suunatud.

4. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT jäähokiga TegelemiSE AJA JOOKSUL, MIS ON SULLE ERITI MEELDE JÄÄNUD?

Neid on olnud kindlasti nii mõnigi, kuid hetkel tuleb meelde üks mängu moment, mida olen nimetanud “Nagu eestlastele kohane, algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama”. Oli eelmise hooaja (2019/2020) esimene EMV mäng. Mängu algus ei olnud minu jaoks hea, kuna ei saanud rütmi, hasarti kuidagi käima saada. Pool mängu oli juba mängitud ja üks hetk ma sain söödu, otsustasin ja läksin ise rünnakule. Kiirus oli päris suur, uisutasin vastase väravavahi suunas, olin talle juba nii lähedal, et pidin juba pealeviske tegema ja samaaegselt ka hüppama üle väravavahi käe ja hokikepi. Vastasel juhuks oleksin talle otsa sõitnud. Peale hüpet oli minu jaoks maandumine uiskudele suur “wow kui lahe”. See oli ka hetk, kus sain aru, et mul on päris hea tasakaal. Teine hetk samast olukorrast oli, et sain litri väravasse, mis omakorda tegi momendi veel meeldejäävamaks. 

Teine meeldejääv moment oli see, et sain Jäähoki Liidult kirja, et olen oodatud Eesti Hoki tänuõhtule – olin üks auhinna saajatest. Pälvisin hooaja 2019/20 parima kaitse tiitli. 

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele sporditüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Tuleb olla kannatlik ja anda endale aega. Kui kohe midagi välja ei tule, siis see on täitsa normaalne. Soovitan uusi liigutusi esimestel kordadel rahulikult harjutada ja veidi hiljem saab juba kiirust juurde lisada. Ning loomulikult soovitan unistada suurelt.

6. MÕNI KOGEMUSSOOVITUS, KUIDAS HETKEL ERIOLUKORD ÜLE ELADA

Kellel kodus jõusaali või uisuväljakut pole, siis piisab sellest kui kodus on vähemalt üks hantel, millega saab lihastele harjutusi teha. Õues saab joosta, kuid siis tuleb vastavalt ilmale end riidesse panna. Väli uisuväljakud on avatud, kus saab uisutehnikat harjutada. Võimalusi on tegelikult palju, tuleb olla loov ja aktiivne.


kuula “jutud jannega” Webinari. Seekord räägime jäähokist. info: https://www.facebook.com/events/453358029012725


Janne: Katrini sihikindlus, heasoovlikkus ning suur tahe naiste jaoks midagi ära teha ei jää märkamatuks. Eesti naiste jäähoki saab uut ja värsket hingamist just Katrini initsiatiivil. Palju edu!

1. Kuidas jõudsid jäähoki ja oma praeguse töökoha juurde ja mis sind nende tegevuste juures motiveerib?

Sattusin naiste jäähoki arendamise juurde tegelikukult juba aastal 2015, kui naiste jäähokiklubid olid varjusurmas ning mina ise käisin hokitamas harrastajate liiga meestega. Siis aga hakkati ühel hetkel erinevate hokiinimeste poolt minu poole suunama noori tütarlapsi, kes soovisid jäähokit proovida, kuid kahjuks ei olnud neid mitte kuhugile saata – meeste juures ei oleks neil olnud turvaline ja ilmselt mitte ka meeldiv, laste trennideks aga olid nad jälle nõks vanad. Seega oli vaja kiiresti tekitada tüdrukutele turvaline võimalus jäähokit proovida. Peagi hakksid tagasi ilmuma ka kunagised jäähoki meistliliiga ja rahvuskoondise mängijad. Ja sealt ei läinud kaua, kui suutsime taastada ka Eesti meistriliiga ning täna, 5 aastat hiljem, on meil taas 5 naiskonda, kellest 4 osalevad meistriliigas. Kuna naiste jäähoki ja meistriliiga elluäratamine õnnestus üle ootuste hästi, oli see ilmselt üks põhjusi, miks tänast naiste jäähokikoondise manageri kohta just mulle pakuti. Jäähoki on mu suur kirg ja väga tore harrastus, mida võiks vabalt harrastada palju rohkem tütarlapsi ja naisi. See, kui näen, kuidas tüdrukud selle ala juurde jõuavad ja kuidas nad sellest vaimustuvad (nagu ma isegi )- see ongi mu sisemine motivatsioon, et seda tööd teha ja oma aega, energiat ja jaksu sellesse panustada.

2. Millega Sa hetkel tegeled ja mis on jäähoki Sulle eluks kaasa andnud?

Oma igapäevaelus olen ettevõtja, kelle ettevõte tegeleb turundusteenuse pakkumisega, kus inimeste psühholoogia ja käitumise mõistmine on üsna oluline. Jäähoki on mu isiksust üleüldse päris palju vorminud. See on mulle õpetanud enesemotivatsiooni – kuidas kasutada kaotusi lävepakkudena, et arendada eneses soovi saada kiiremaks, targemaks ja paremaks mängijaks.  See on mulle õpetanud kannatlikkust ja järjepidevust. See on mulle andnud meeletult eneseusku, julguse katsetada, võtta vastutust, oskuse usaldada ennast ja enda otsuseid. See on olnud tohutu õppetund psühholoogiast nii individuaalsel kui võistkondlikul tasemel. See on õpetanud mind nägema, mõistma ja austama kaasmängijaid ja laiemalt – inimesi enda ümber. 

3. Kuidas oled jäähoki arendusse üldisemalt panustanud?  

 Nagu juba eelpool mainitud, juhtusin 2015 Tallinnas naiste jäähokiklubi asutajaks, mis andis innustust ja motivatsiooni ka teistes linnades jäähokinaiskondadele eluvaim sisse puhuda ning viis mõned hoojad hiljem Eesti meistriliiga taasloomiseni. Samuti sai Eestisse toodud rahvusvahelised naistele ja tüdrukutele suunatud jäähoki populariseerimiseks mõeldud sündmused: World Girls Icehockey Weekend ja Girls Game. World Girls Icehockey Weekend on mõeldud nädalavahetusena, kus naiste ja tütarlaste jäähokiklubid korraldavad ülemaailmselt ühel kindlal nädalavahetusel meelelahutuslikke “lahtiste uste päevi”, kus kõik soovijad saavad hokinaiste ja tüdrukute juhendusel ja abil osa võtta põnevatest võistluslikest mängudest jääl ja proovida ka jäähoki elemente. Girls Game – samuti ülemaailmne jäähokiturniir, kus igas osalejariigis peetakse ühel kindlal päeval võimalikult palju naiste hokimänge, seejuures on võistkonnad jaotatud võrdselt valgeteks ja sinisteks. Tulemused saadetakse Rahvusvahelisse Jäähokiföderatsiooni ja 24h jooksul selgitatakse rahvusvaheliselt võitjad.Praeguse hetke suurim ja tähtsaim ülesanne on luua Eesti naiste jäähoki rahvuskoondise taastekkeks kõik võimalused: panna kokku treenerite tiim, viia maksimaalselt ellu ettevalmistav programm, leida toetajaid ja tuua Eesti naiskond tagasi rahvusvahelisele areenile ja osaleda IIHF 2021/2022 maailmameistrivõistlustel.

4. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment Sinu jäähoki mängimise aja jooksul, mis on Sulle eriti meelde jäänud?

Jäähoki mängimise kõige eredam hetk on ikka vast esimene värav. Mäletan, et mängisime endast peajagu tugevama vastase vastu, kelle väravasuul oli väravavaht, kellel kogemust lapsest saati. Mina olin alles vast mõned kuud alles jäähokit mänginud. Kui ma selle litri sain ja vastase värava poole värisevatel jalgadel minema sööstsin, tundus see maa nii meeletult pikk ja selle aja jooksul jõudis peast läbi käia tuhat mõtet – peamine muidugi: kas ma nüüd õnnestun või ebaõnnestun…. Ja siis ma viskasin väravale. Järjekordsed aastate pikkused sekundid, kuid siis nägin sulaselgelt kuidas litter väravavahi ja väravaposti vahelisest miniatuursest augukesest läbi lipsas. Ja seal ta oli, päris minu esimene värav. See tunne oli kirjeldamatu! Kui ainult suudaks kogu aeg seda tunnet endas säilitada.

Jäähoki arendamise puhul oli minu jaoks emotsionaalseim ehk see hetk, kui 2017 septembris olid naised rivistunud jääle esimeseks Eesti meistrivõistluste mänguks ja kõlas taas peale aastate pikkust pausi Eesti meistrivõistluste avamiseks Eesti hümn. Tuleb tunnistada, et võttis silma ikka märjaks. See oli pidulik ja ilus hetk, kui tundsin, et see töö, aeg ja energia, mis sellesse panustatud, on viimaks ometi vilja kandnud suur samm Eesti naiste jäähokis on edasi liigutud. 

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele sporditüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Noortele sporditüdrukutele soovitan julgelt katsetada ja proovida erinevaid spordialasid ja valida välja see, mis endal silma särama paneb ja kõige enam rõõmu pakub, mitte see, mida vanemad või sõbrannad soovitavad või arvavad. Spordiala, mille ise endale valid, selle järgi, et see Sulle tõesti meeldib ja rõõmu pakub, ongi Sinu jaoks SEE ÕIGE.  Ja kui teed seda ala, mida armastad, on Sul palju parem tõenäosus selles edu saavutada. 

6.Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Eriolukorra ajal ma soovitaks kõigil võimalikult palju värskes õhus viibida – suusatada, uisutada, matkata või, miks mitte jäähokit harrastada. Tänavune talv pakub selleks suurepäraseid võimalusi ja värske õhk on tervisele vajalik ja kasulik. Ma isegi näiteks hankisin omale suusad ja leian, et suusatamine on ka väga tore spordiala ja mõjutab hoopis teisi lihaseid, kui hoki. Vaatamata sellele, et mu suusatamisoskused on nigelad, saan palju rõõmu liikumisest, uue avastamisest, värskest õhust ja ilusast loodusest. Pealegi mitmekülgsus  teatavasti rikastab! Vaata ka: Rabas uisutamine siit

Eesti naiste jäähokiklubid on 5 aastat ette valmistanud, et naasta peale 12-aastast pausi maailmameistrivõistluste sarja. 2020 aasta augustis kogunes uus rahvuskoondis –  ligi 30 kandidaati Tallinnast, Tartust, Viljandist, Kohtla-Järvelt, Soomest ja Venemaalt esimeseks ametlikuks treeninglaagriks. Koondise ettevalmistav plaan näeb ette osalemist Balti Hokiliigas, kus vastasteks Läti ja Leedu tugevaimad hokikubid ning regulaarsete treeninglaagrite läbi viimist. Eesti naiste jäähokikoondise osalusel on valmimisel ka dokumentaalfilm “On Silver Heels”, mis käsitleb naiste rolli, väljakutseid ja võrdsete võimaluste temaatikat spordis.  
Kõigil headel inimestel on võimalik naiste jäähokikoondisele hoogu anda Hooandja keskkonnas kuni 26. jaanuarini: https://www.hooandja.ee/projekt/silver-heels

Janne: Marelle on mul alati meeles kui aktiivne tegutseja, nii väljakul kui väljaku ääres. Aitäh, Marelle, et oma lapsed samuti korvpalli juurde tõid ning oled innustanud ka oma lähedasi ja tuttavaid olema aktiivne kuues mängija väljaku ääres!

1. Kuidas jõudsid korvpalli juurde ja mis motiveeris Sind just korvpalli mängima?

Kevad 1975 Raplas. Olime 2. klassis. Esimene treener astus koolis ajaloo tunni ajal meie klassi ja kutsus homme õhtuks trenni! Miks ka mitte, lähme uudistame! Treener Meeri Kadarpik oli soe ja meeldiv ning treeningud huvitavad. Meie klassi 5 tüdrukut jäid kõik käima ja patsutavad palli siiani.

2. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment Sinu korvpalli mängimise aja jooksul, mis on Sulle eriti meelde jäänud?

Kindlasti Maailmameistrivõistluste KULDMEDAL FIMBA Maxibasketball võistlustel Orlandos (USA) 2015. Hiljutisem eelmisel suvel MM HÕBEMEDAL samas võistlussüsteemis Espoos (Soome) 2019 (19 naiskonna seas!). Eriline on kindlasti ka see, et hakkasime käima nendel nö veteranide võistlustel alates 2007, ajasime omavanuste pundi kokku ja soovisime lihtsalt minna Puerto Ricosse, kuid see saigi heas mõttes saatuslikuks.

Eriline võrreldes tänasega on ka see näiteks, et spordikoolides olid seinal autahvlid parimate sportlaste fotodega. Eriline oli ka see, et korvpalliketse polnudki kauplustes müüa. Mina sain neid treeneri käest hea mängimise eest (kuid igaüks ei saanudki selliseid). Popimad ketsid olid valgest tugevast riidest (nim.eksperimentaalideks).Eriline oli ka see, et spordipükse kauplustes saada ei olnud. Otsiti meeste musti või tumesiniseid ujumispükse (mida ka iga päev poes ei müüdud).

3. Millega oled lisaks korvpalli mängimisele väljakul panustanud meie korvpalliellu?

Juhendasin korvpallitreeninguid 2 aastat Eesti Muusikaakadeemia üliõpilastele, kes olid muusikud ja soovisid lihtsalt mängida korvpalli. Praegu on vahva vaikselt vaadata, neist paljudest on saanud väga kuulsad eriala tipptegijad (pianistid, klarnetimängijad, solistid, dirigendid).

Olen olnud oma laste Janett Perv ja Henri Drell korvpallitegemiste juures. Juhendasin ühel aastal veidi treeninguid ka tütre treenerit abistades. Olen loonud võimaluse naistel treenida Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuses. Olen utsitanud trennis ja võistlustel käima nii Tallinna kui Rapla naisi (meil on MTÜ Sibatigu). Täna minu töökaaslased ütlevad, et on hakanud korvpalli jälgima tänu mulle ja mu laste saavutustele! Hetkel katsun lapsi toetada just psühholoogilise poole pealt!

4. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on korvpalli mängimine Sulle eluks kaasa andnud?

Anatoomia-füsioloogia, toitumisõpetuse ja erivajaduste teemal õppejõud Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis. Vabal ajal korvpallitreeningud Raplas.

Eluks kaasa: oskused kiirelt reageerida, leida lahendusi, suhtlemisoskusi, erinevate inimestega suhtlemist, alati on kõigele lahendus. Olen saanud suure tutvusringkonna ja palju häid sõpru.

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele korvpallitüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Ära loobu korvpallist MITTE KU-NA-GI! See ei ole ainult mäng, see on elu! Kui sul on hetkel raske, siis tea, et kui kunagi tagasi vaatad- siis KORVPALLIGA ja selle tutvusringkonnaga, saad sa minna läbi tule ja vee. Need sõbrad, kes sul tekivad sel ajal ja mängides (nii oma tiimist, kui ka teistest linnadest või ka teistest maadest), NEED ON TÕELINE VÄÄRTUS! Aga tea, et sa ei näe seda siin täna kohe, vaid saad alles hiljem aru!

Korvpall annab sulle elu, sõbrad, reisimise ja kodust ära käimise võimaluse! Korvpall annab sulle sära silma, annab sulle tervise ja rõõmu hinge! See, kui sa treenid, teeb su keha ilusaks! Sa saad süüa kõike, sest sa tarbid need kalorid ära ehk jooksed selle maha! Sinu nahk on kaunim kui neil kes lihtsalt ennast meigivad, sest liigutamine parandab sinu verevarustust!

Ja pürgi edasi, maailma on lahti ja sportlased saavad igal pool hakkama. Ole julge, seisa enda eest ja pall korvi!

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

TULEB LIIKUDA ja õue minna! Igaüks peaks leidma OMA vastavalt ka oma võimalustele! Kes läheb metsa alla jooksma, kõndima, kes vehib toas või rõdul video järgi treeningut teha! Vaim ja füüsis peavad olema tasakaalus.


Vaata ka Janne Schasmini veebiseminaride sarja, mille keskmes on Eesti spordimaastikul tegutsevad naised.

Johanna Eliise on nagu päikesekiir, kelle rõõmus naeratus muudab kõigil tuju heaks. Johanna on noor naine, kellega on väga hea arutleda ja kes on avatud ja analüüsiv enda tegevuste osas ning teab oma eesmärke. Ta märkab teisi enda ümber ja tunnustab neid nende saavutuste eest. Aasta aastalt on olnud põnev jälgida tema arengut just mentaalsete oskuste poole pealt. Ta on suure ja kindla sammu edasi astunud ja paistab silma oma sihikindlusega tippsportlase teel.

Juba 13.01 veebinar Johannaga. Täpsem info: Jutud Jannega

1. Kuidas jõudsid korvpalli juurde ja mis motiveeris Sind just korvpalli mängima?

Sain korvpallipisiku tänu õele, kes Kaire Asi käe all treenis juba enne mind. Kaire ise oli lasteaias mul kehalise kasvataja õpetaja ning mäletan, et juba varakult hõiskasin kuidas korvpalli trenni tahan minna. Võib öelda, et juba esimesest klassist saadik olen korvpalli tõsisemalt võtnud.

2. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment Sinu korvpalli mängimise aja jooksul, mis on Sulle eriti meelde jäänud?

Loodan, et ühel päeval saan sama moodi meenutada kõikisugu vägevaid saavutusi nagu mõned vanemad tegijad siin lehel. Aga meeldejäävaid momente selle 13 aasta jooksul on palju kogunenud. Alati jääb meelde Tartu Kalevi noorteklassi aastad, noortekoondiste kogemused ja naistekoondis.

3. Millega oled lisaks korvpalli mängimisele väljakul panustanud meie korvpalliellu?

Eks veel paar aastat tagasi sai ise suu ammuli naiskorvpallurite lugusid kuulatud, aga nüüd püüan ise olla eeskuju noortele nii palliplatsil kui vabal ajal. Olen osa võtnud korvpallipäevadest ning valgustanud pisikesi, mis kõiki võimalusi korvpall annab.

4. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on korvpalli mängimine Sulle eluks kaasa andnud?

Tundub vahel endiselt nii uskumatu, et just korvpalli pärast sain võimaluse tulla Ameerikasse õppima ja mängima. Olen elule tänulik, et selliseks on korvpalli karjäär kujunenud. Ootan põnevusega, mida kõike kogeda saan. Korvpall on andnud nii palju emotsioone ja mälestusi, mida ma ei vahetaks mitte millegi vastu. Õpetanud olla kannatlik ja tänulik igale võimalusele, mis siin elus meile antud. Olen saanud tutvusi üle maailma ning sõbrad kogu eluks. 

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele korvpallitüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses.

Varu aega ja ole kannatlik. Väikesena tundub nii mõnigi asi võimatu, kuid kui usud iseendasse ja südamest midagi soovid, läheb see täide. Naudi oma tegutsemisi ja väärtusta, et kõik see pingutus ja vaev annab elus nii palju juurde. 

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada.

Eks see olukord ole ebamugav meile kõigile, aga kui hoiame kokku ja toetame üksteist, saab see olema kordades positiivsem. 

Janne: Üks kahest korvpalliliidu juhatusse kuuluvast naisest on Kaili Kukumägi. Kaili on minu jaoks olnud alati tüdrukute ja naiste eest võitleja. Sekkub, aitab, toetab, suunab. On ise oma sportlike tegevustega eeskujuks. Kiidan Kailit ka hea oskuse poolest olla võistkonnahing ka väljaspool väljakut. Aitäh Kaili, et alati ja edaspidi leiad lahenduse kuidas tüdrukute ja naiste korvpalli toetada ja pildil hoida!

1. Kuidas jõudsid korvpalli juurde ja mis motiveeris Sind just korvpalli mängima?

Korvpalli juurde jõudsin tänu oma esimesele treenerile Helvi Tunglale, kes leidis mind koolist kehalise kasvatuse tunnist ja kutsus korvpalli treeningule. Juba lapsena meeldis mulle väga sport ja eriti võistkondlikud spordialad, seltsis segasem.

2. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment Sinu korvpalli mängimise aja jooksul, mis on Sulle eriti meelde jäänud?

Noorte klassis on kõige meeldejäävam hetk, kui olime A-klassis ning finaalis läksime kokku Lasnamäe Korvpallikooli naiskonnaga, keda juhendasid Janika Veinpere koos Harri Ring ning meil õnnestus vigastuste kiuste ja lühikese pingiga võita aasta vanemaid tüdrukuid, see oli super tunne. Meenuvad igasuvised spordilaagrid Illustes ja loomulikult Allan Dorbeku väga huvitavad treeningud koos rohke sõnavaraga. Erinevad võistlusreisid Valgevenesse, Lätti, Leetu, Soome, tänavakorvpalliturniir Pariisis, koolinoorte maailmameistrivõistlused Ostrovas, noorte olümpiapäevad Lissabonis, õppimine ja korvpalli mängimine USAs jne. Neid hetki on palju, mida meenutada. Viimase aja meeldejäävamaid hetked on seotud korvpallinaiskonnaga OSK- naiste amatöörliiga võitudega (2018, 2017, 2015), naiste karikavõistluste võidu (2017) ja esmakordselt maailmameistriks saamisel (2019).

3. Millega oled lisaks korvpalli mängimisele väljakul panustanud meie korvpalliellu?

Olen pea 8-aastat panustanud korvpalli ellu läbi esiliiga naiskonna OSK, kelle tegemiste ja toimetamistega olen seotud olnud ja kelle ridades naudin ka korvpalli mängimist. Ja nüüd, kus mind on valitud korvpalliliidu uude juhatusse, kavatsen veel rohkem panustada just tüdrukute/naiste korvpalli arengusse, et rohkem tüdrukuid leiaks tee korvpalli juurde ja naistel oleks suurem motivatsiooni korvpalli mängida. Kindlasti peaksime rohkem märkama ka treenereid, ilma kelleta on ülikeeruline spordiala arendada ning klubijuhte, kes loovad võimalused ja tingimused korvpalliga tegelemiseks. Kogu oma vaba aja pühendan enamjaolt spordile.

4. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on korvpalli mängimine Sulle eluks kaasa andnud?

Igapäevaselt korraldan ja koordineerin pealinna spordielu, töö mulle väga meeldib ja sobib. Nii tööalaselt, kui ka eraelus on korvpall andud väga palju – palju häid ja eluaegseid sõpru, kire spordi ja sporditegemise vastu, oskuse teha koostööd võistkonna erinevate liikmetega sh mõista treenerit ning kuulata tema juhiseid, kindlasti kannatlikust, teistega arvestamist ja nende mõistmist, ühiste eesmärkide seadmist ja nende saavutamist. Need kõik teadmised ja oskused on tulnud ka elus kasuks, nii tööelus kui perekonna elus. Ma olen väga, väga tänulik oma noorpõlve treeneritele Helvi Tunglale, et ta mu kehalise kasvatuse tundi tuli ja Maia Dorbekule, et ta märkas mind ja kutsus oma treeningrühma edasi treenima, hilisem AGA Löfbergs Lila ning tänane OSK naiskonna treener ja kindlasti ka Allan Dorbekule, kes oli treeneriks noorte koondise ja Eesti Lennukompanii/Kristiine korvpallinaiskonna ajal.

Loe intervjuud Helvi Tungaliga

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele korvpallitüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Ära jäta ilma põhjusteta treeningule minemata, nii treener kui teised võistkonna kaaslased arvestavad Sinuga, korvpall on võistkonna spordiala, kus igaühel on oma roll täita. Kui Sa vahel tunned, et korvpalli mängimine ei tule nii hästi välja kui sõbral, siis tea, et kõik me oleme seda tunnet tundud ja seda enam tuleb rohkem trennis käia ja oma mänguoskusi treenida. Ja kui Sul on mure, siis jaga seda oma treeneriga, koos leiate kindlasti lahenduse. Ole pühendunud, hooliv ja sõbralik.

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Treeni kodus ja liigu võimalikult palju väljas ning kui igatsus sõprade ja sugulaste järele on suur, siis helistada või korraldada online kohtumine, oluline on püsida terve.

Janne: Reili ütleb enda kohta, et ta on inimeste inimene. See köidab mind tema juures väga. Ta alati hoolib ja tegutseb selle nimel, et teistel oleks parem. See on väga suur ja imetlusväärne voorus! Teda lähemalt tundma õppides avastad, kui palju ägedaid juhi omadusi tema sees on. Ja neid on loendamatul hulgal! Põnevaid avastusi Sulle ja enesekindlal sammul karjääriredelil ülespoole, Reili. Kõik on võimalik!

1. Kuidas jõudsid jalgpalli juurde ja mis motiveeris Sind just jalgpalli mängima?

Mina jõudsin jalgpalli juurde tänu tolleaegsele FC Flora tegevjuhile Jaak Printsile, kelle juhiabina ma tööd FC Floras 2013 aasta kevadel alustasin. Sama aasta sügisest täitsin tegevjuhi kohusetäitja rolli ning 2014 aastast olen FC Flora tegevjuhi kohal. Olin enne seda kümme aastat töötanud spordiklubis erinevatel ametipostidel ning selleks hetkeks vajasin oma karjääris muudatust. Minu jaoks oli jalgpall sel hetkel spordialana võõras ning motiveeris see, et tulla ning panna end proovile teisel spordialal.

2. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on jalgpall Sulle eluks kaasa andnud?

Tegelen kõigega, millega üks klubijuht peab tegelema – kogu klubi juhtimine vastavalt klubi eesmärkidele ja visioonile. Meil on klubis ligi 90 töötajat ning umbes 900 mängijat, nii et tegevust jagub küllaga. Sellel aastal on lisaks olnud fookuses epideemiast tingitud spordiklubi töö korraldus.

Jalgpall on mulle eluks kaasa andnud hulgaliselt ägedaid sõpru ja kolleege ning rohkelt positiivseid emotsioone.

3. kuidas oled jalgpalli arendamisse panustanud?

Ma loodan, et minu igapäevane töö veel parema ja sujuvama töökeskkonna loomise osas on see, mis annab panuse jalgpalli arengusse. Kui meie inimestele on loodud keskkond, kus neil on hea tegutseda ja toimetada, siis see annab juurde ka nii klubi kui ka inimese enda arengule.

4. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment jalgpalli panustamisse ajal, mis on Sulle eriti meelde jäänud?

Neid hetki on tegelikult väga palju, aga kui peab kindlasti miskit välja tooma, siis 2019 UEFA Euroopa Liiga teise kvalifikatsiooni ringi edasipääsul mängisime Frankfurt Eintractiga ning sisuliselt 10 päevaga oli kolleegide abiga vaja korraldada mäng A.Le Coq Arenal, kus lõpuks elas mängule kaasa veidi üle 8500 inimese. Unetunde selle mängu korraldamisel jäi väheseks, aga see oli seda vaeva väärt.


2020 hooajal külastas meie naiskonna kodumängu Eesti president Kersti Kaljulaid. Tore on näha, et president ka naiste spordile tähelepanu pöörab.

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele sporditüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Sport on elu väga oluline osa ning tähtis on meeles pidada seda, et visadus viib sihile. Peale igat treeningut ja võistlust oled sa taas sammuke lähemal oma eesmärgile.

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Igale mõõnale järgneb tõus ning kui üks uks sulgub, siis teine avaneb! Oluline on omavahel suhelda – pereliikmete, kolleegide, trennikaaslastega! Vaid üheskoos me saame sellest võitu ning tuleme välja üheskoos veel tugevamatena.

Janne: Jelenaga tutvusin EOK Spordijuht 2.0 kursusel. Meeldis esimesest hetkest Jelena enesekindlus, julge eneseväljendus ja meeldiv suhtlusviis. Väga kerge oli temaga kontakti saada ning vestelda. Kindlasti on tema tugevuseks ka enda kogemuste jagamine, mis on suureks eelduseks heale juhile.

1. Kuidas jõudsid iluuisutamise juurde ja mis motiveeris Sind just iluuisutamisse panustama?

Iluuisutamisega alustasin kui olin 4-aastane. Aktiivselt tegelesin 16 aastat ja oma karjääri viimased neli aastat olin ka abitreeneri rollis. Olles paralleelselt sportlane ja abitreener on suurepärane võimalus õppida paremini ennast tundma ning teisi inimesi (lapsi ja täiskasvanuid harrastajaid). Õpetades õpime ka meie ise. Õpetaja-treeneri roll meeldis mulle juba lapsepõlves. Kui minu esimesel sportlaste grupil tulid head tulemused ja areng oli kiire, tundsin, et teen midagi õigesti ja head. Samas suhtlesin ja viibisin pidevalt oma  töökolleegide seltskonnas ja hakkasin otsima värskeid ideid ja lähenemisviise treeningmetoodikas.

Sattusin Norrasse iluuisutamisklubisse tööle. Seal  pidin kõike ise organiseerima ja planeerima, mõtlema oma peaga  ja õppima. Aasta Norras oli väga edukas. Õpisin palju uut ja teistmoodi lähenemist, lastega suhtlemist ja tutvusin hoopis teistsuguse spordiliidu ülesehitusega. Koolitustel ja seminaridel  tutvusin teiste treeneritega, kes rääkisid kuidas neil on iluuisutamise süsteem üles ehitatud. See kõik motiveeris proovima teha uusi asju ja soovisin seda kõike paremat rakendada meie Eesti iluuisutamises. Nii tekkiski Iluuisutamisklubi Juna ja hiljem ka Spordikool Juna.

2. Millega sa hetkel tegeled ja mis on iluuisutamine sulle eluks kaasa andnud?

Hetkel olen Spordikooli Juna tegevjuht ja treener. Meil on suurepärane noor kollektiiv ja ühised eesmärgid. Iluuisutamine – on minu elustiil ja kirg. See on pidev areng, palju emotsioone, loovust, graatsiat ja samal ajal konkurents, distsipliin ja enesekontroll. Oskus kokku sobitada kõik need aspektid ja luua õiget ja toetavat keskkonda oma kollektiivile ja sportlaste kasvatamises – see on väljakutse, mida iluuisutamine täna mulle pakub. Iluuisutamise areng ei peatu kunagi. See tähendab, et ka mina arenen igapäevaselt, täiendan oma teadmisi, oskusi  ja viise, kuidas neid efektiivselt edastada sportlastele. Sport on kujundanud minu iseloomu ja karakterit.

Mina oma lastega (Mia paremal ja Camilla minu ees)

3. Kuidas oled iluuisutamise arendamisesse panustanud?

Selleks, et Eesti iluuisutamises oleksid head ja püsivad tulemused, peavad olema loodud head tingimused spordiks. See ei ole ainult materiaalne osa, nagu hea jäähall, piisavalt jääaegu, korralik inventar jne. Ma arvan, et kõige tähtsamad on inimesed, kes on sportlase kõrval. Toetav keskkond (lastevanemad), motiveeriv treener, hea läbisaamine grupikaaslatega, tervislik atmosfäär ja aus konkurents. Spordikoolis Juna me õpetame lastele spordi kõrval ka seda, kuidas olla viisakas, aus ja tugev, kuidas olla sõber, arvestada teistega ja nautida seda mida teed. Meie moto on: Uisuta. Naudi. Võida.


Meie treenerid on orienteeritud pikaajalistele eesmärkidele, nad oskavad hinnata sportlase panust treeningutesse ja hoiavad nende tervist (nii füüsilist, kui ka vaimset).  Ma arvan, et on oluline anda võimalus tegeleda iluuisutamisega kõikidele soovijatele. Meie treenerid kasvatavad saavutusspordi kõrval Eesti iluuisutamise laiemat kandepinda. Tänapäevases digimaailmas on oluline, et meie lapsed saaksid rohkem liikuda ja realiseerida ennast. Ise treenerina püüan olla motiveeriv ja toetav, ma uurin ja kasutan uusi metoodikaid, et sportlased saavutaksid kõrgemaid tulemusi.

Spordikool Juna treenerite ja koreograafide kollektiiv

4. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment iluuisutamise aja jooksul, mis on Sulle eriti meelde jäänud?

Ma arvan, et selline suur ja meeldejäävaim moment on veel ees. Aga siiamaani mul tekivad meeldivad emotsioonid ja naeratus, kui tuleb meelde osalemine ühes põnevas projektis nagu „Tähed Jääl“

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele korvpallitüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Kuulake ennast. Kuulake oma häält ja usaldage ennast. Teie saate teha  ja saavutada palju rohkem, kui te arvate. Alustage väikeste sammudega ja liikuge oma eesmärgi suunas. Küsige ja uurige palju.  Proovige uusi asju, olge innovatiivsed ja loovad. Ärge kartke eksida! Iga eksimus on kogemus, mis viib teid edasi! Ei eksi ainult see, kes ei tee midagi. 

Tööhetked jäälaagrist Juna City Ice Camp (Tallinn 2020) koostöös Soome Kauniaisten Taitoluisteluklubiga

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Spordijuhina võin soovitada: olge paindlikud ja igal juhul hoidke alati varuks plaan B.
Treenerina soovitan: säilita treeningrütmi samas tempos. Kui hetkel ei saa treenida oma ala spetsiifikat, asenda see teiste treeningutega ja isegi teiste spordiala treeningutega.  Kui oled isolatsioonis, siis pühenda seda aega nendele harjutustele ja detailidele, millistele tavaliselt aega vähe jääb. Vaata rohkem proffide sooritusi. Visuaalne treening on ka treening!

Janne: Meie esimene kokkupuude Kaisaga toimus kui võrkpalli – korvpalli põrkena. Aja möödudes on meie vahele tekkinud mõnusad pikad pallingud ning jõudu ja kogemusi andvad teravad ja õigeaegsed blokid. Kaisa on alati hästi ette valmistunud ja teeb oma tööd suure südame ning kirega, seda on tunda nii kabinetis kui näha ka väljakul.

1. Kuidas jõudsid võrkpalli ja oma praeguse töökoha juurde ning mis motiveeris sind just neid arendama?

Võrkpalli juurde jõudsin 4. klassis ikka tänu oma emale. Ema on mul ise ka mängija olnud ja tema käe kõrval leidsin tee suurepärase treeneri Helju Sutti juurde, kes on tänase päevani Pärnu Spordikoolis treener.

Võrkpall jäi nii südamesse, et ka õpingutelt Inglismaalt naastes leidsin tee treeneri ameti juurde. Treeneri tööd teen ka siiamaani, hetkel küll nüüd Pärnus ja ühe grupiga, kuid ei oska ilma selleta olla. Lapsed annavad ikka praegusel hetkel väga palju energiat juurde ja mul on ka vedanud hea ja tööka grupiga. Treeneri töö juurde jõudsin ka tänu enda treenerile Heljule. Inglismaalt naastes oli mul natukene keeruline periood ja tema pakkus võimalust kuskilt alustada.

Alates 2019. aasta veebruarist olen ka ametis spordijuhina Pärnumaa Spordiliidus. See töökoht jõudis minuni suhteliselt äkki ja ootamatult. Mulle saadeti töökuulutuse link ja esialgu mõtlesin, et lihtsalt kandideerin ja vaatan, mis saab. Ja endalegi üllatuseks osutusin peale teist vooru valituks. Siin on ka natukene Helju käsi mängus – nimelt kui oli vaja otsus teha, kas jääda Tallinna või võtta töökoht vastu ja liikuda tagasi kodulinna Pärnusse, siis oli tema just esimene, kellele helistasin ja nõu küsisin. 

Minu arvates kõige suurem ala arendustöö spordis käibki läbi laste ja minu motivatsiooniks seda teha on suur armastus võrkpallimängu vastu.

2. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on võrkpalli mängimine Sulle eluks kaasa andnud?

Hetkel tegelen Spordiliidus erinevate liikumisharrastusalaste väljakutsetega. Ikka, et töötada välja uusi ideid ja võimalusi, kuidas suuremat hulka elanikest kaasata mingilgi viisil liikuma. Eks see on meie spordimaastikus kõige suurem väljakutse nii laste, kui ka täiskasvanute tasandil. Samuti valmistan ette tütarlaste U14 ja U12 gruppi võrkpalli alasteks väljakutseteks.

Võrkpall on eluks kaasa andnud erinevad väärtushinnangud. Olles võistkonnamäng, siis hindan kõrgelt koostööd, mis on ka tänasel päeval minu tööde juures ääretult oluline. Samuti oli treener mulle suureks eeskujuks, mille tõttu sain suhteliselt varases eas aru pühendumisest ja võitlemisest. Eks vähestele kukuvad asjad kergelt kätte. Mina olen ikka pidanud tohutult vaeva nägema läbi oma elu, et jõuda sinna kus ma praegu olen ja olla see inimene, kes ma olen.

3. Kuidas oled võrkpalli üldisemalt ning sporidelu arendamisse pärnus panustanud?

Kui alustada spordielust, siis ise tahaksin uskuda, et panustan Pärnumaal võimaluste ja tingimuste loomisesse. Me ei räägi siin küll taristust, vaid erinevatest võimalustest erinevatele sihtgruppidele. Katsun ikka kõikidele omavalitsustele Pärnumaal meelde tuletada spordi ja liikumise olulisusest ja, et ikka need ka vääriliselt rahastatud oleks. Spordi katusena Pärnumaal proovimegi ühistegemisest rõõmu tunda ja näidata, et koostegemisel on suur võim.

Kui nüüd võrkpallist spetsiifilisemalt rääkida, siis nagu ühele eelnevale küsimusele vastates, olen täiesti seda meelt, et ühe ala arendamine algab laste ja noorte tasandilt. Seega töötades Eestis juba 10 aastat noorte võrkpalli treenerina, on minu arust juba omaette panus selle ala arendamise juures. Kes ikka pealekasvu kasvatab, kui mitte noorte treenerid. Seega hindan neid alati väga kõrgelt, kes on enne koondiste või meistriliiga juurde jõudmist ka noorte treenimise tee läbi teinud. Ja taustajõuna ehk teise treenerina olen abis ka tütarlaste 2004 noortekoondise juures. Tegime koos Anatoliga (peatreener) kõvasti tööd selle nimel, et see koondis läbi lööks. Kahjuks aga ei ole õnnestunud see aasta mitte ühelegi turniirile minna seoses hetkeolukorraga maailmas. Meie koondis on tohutult tahtmist ja tegusid täis ja rõõm on näha, et sellest koondisest tuleb päris mitmeid andekaid tüdrukuid, kes on kindlasti peagi ka jalaga naistekoondise ukse vahel.

4. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment Sinu võrkpalli mängimise või spordijuhtimise arendamise aja jooksul, mis on Sulle eriti meelde jäänud?

Noorte treenerina oli kõige erilisem hetk see, kui tüdrukud tõid mulle ühe erilise kingituse, kuhu oli koondatud piltide juurde erinevad minu ütlemised trennis. See oli selline moment, mis tõi koheselt pisara silma ja liigutas mind südamepõhjani. Kuna ma tänasel päeval nendega enam ei ole (alates sügisest, 2020, töötan treenerina Pärnu Spordikoolis), siis see on väga ilus mälestus 7-8 aastat tehtud tööst nendega.

Spordijuhtimise juures tooksin esile ühe eakama inimese südamest tulnud tänu peale ühte kampaaniat, mille ellu viisin. Pigem ongi minu jaoks kõige erilisemad momendid need, kus tullakse ja näidatakse tänu üles selle eest, mida sa teed. Sellisel juhul tekibki tunne, et järelikult sa ikkagi teed midagi õigesti.


5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele sporditüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Ole julge proovimaks uusi asju. Sa ei tea kunagi, milleks sa võimeline oled, kui sa pole proovinud. Enda võimetes kahelda ja tagasihoidlik olla on väga lihtne, kuid julge hundi rind on rasvane ja kui sa tahad, et sind spordimaailmas tõsiselt võetaks, siis tuleb teha julgeid otsuseid.

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada


Pigem tuleks endal rahulikuks jääda ja üritada olukorda mõistusega võtta ja mitte üle mõelda. Eks see on loomulikult keeruline, kui töökoht on ohus või toetajad hüppavad tagant ära jne, kuid paanika ka kindlasti kaasa ei aita ja tuleb ise vaeva näha, et leida lahendusi.



Janne: Maarjaga viis mind kokku korvpall. Juba esimesel kohtumisel sain aru, et Maarja on pühendunud nii spordile, oma tiimile kui ka kogukonnale. Treenerina oleksin ma Maarja muidugi käsipalli asemel kindlakäeliselt korvpallitrenni „sundinud“.

1. Kuidas jõudsid käsipalli juurde ja mis motiveeris sind just käsipalli mängima?

Käisin sellises koolis nagu (Harju) Risti Põhikool. Kuna see on maal asuv kool, siis õpilasi oli keskmiselt ca 100, mis tähendab, et kooli eest tuli võistelda ja välja astuda igal alal. Võib öelda, et sai käidud kõikides trennides ja huviringides, mis seal koolis üldse tehti. Meie jaoks olid need sel ajal kõik tasuta või mõni üksik väikese tasu eest. Võistlesime korvpallis, jalgpallis, rahvastepallis, käsipallis. Õppisin klaverit, tegin kunsti, tantsisin, laulsin, näitlesime, kuid hetkel on ainult üks lemmik, käsipall. Käsipalli juurde sattusin 3. klassis, sel ajal olime juba üpris osavad rahvastepalliga, mind võeti varakult vanemate tüdrukutega mängima. Saavutasime häid kohti Harjumaa koolidevahelistel võistlustel. Sealt saime edasi üleriigilisele võistlusele, käisime Põlvas, kus mängisid sel ajal ka rahvastepalli käsipallis võistlevad neiud. 

Meie esimene treener Siiri Uusküla sai peale seda nõu, et ta võiks ka meid käsipalli mängima õpetada. Järgmine trenn andis siis treener meile väiksed pallid kätte, ütles, et nüüd hakkame käsipalli mängima, keegi ei osanud arvatagi, mis mäng see selline on. Polnud enne näinud ega kuulnud. Väravaid meil ka koolis polnud, need joonistas Siiri kriidiga seinale. Siiri ise omal ajal puutus ka kokku käsipalliga, kus ta oli siis väravavaht ja mängis ka välisriigis. Mina olen igatahes väga rahul, et sellise ala endale leidsin. See on väga mitmekülgne pallimäng, võin julgelt öelda, käsipallurid saavad iga mänguga hakkama. 

2. Millega sa hetkel tegeled ja mida on käsipall sulle eluks kaasa andnud?

Igapäevaselt olen kliendihaldur/varustaja firmas Superservice, kohe täitub 5 aastat. Selline meeldiva seltskonnaga, väike pereettevõtmine igati toredate ülemustega, kes ise on suured korvpalli huvilised. Sinna sattusin läbi sõbranna/treening kaaslase, tänks Kim-Ly! 

See tähendab, et käsipall on mulle kaasa andnud eluks palju sõpru ja meeldiva hobi, mida mängides naudin ja treeningud mõjuvad mulle rahustavalt. Peale igat trenni olen küll väsinud, aga rahulolev ja ootan juba järgmist.

3. kuidas oled ise käsipalli arendamisse panustanud?

Käsipalli olen panustanud oma mitmeid sportlikke aastaid. Mängides Padise, Reval-Spordi, Soome Grankulla IFK ja Soomes Turus asuv AboIFK  nimekirjades. Tunnen, et olen panuse pannud ka Eesti naiste käsipallis ja ehk kedagi veidi ka motiveerinud mängima, näiteks oma nooremat õde. Olen võistelnud välisriikides Eesti eest ja oma väikeste klubide nimistus, see tähendab, et saanud tänu käsipallile ka palju reisida.

Olen ka Padise Käsipalliklubi asutaja, kus olen aidanud kaasa ja tekitanud naistele mängides võimalusi, et neil ei tuleks ise kõik oma kulud spordis tasuda, sest meie alal on läbi tutvuse sponsoreid leida keeruline ja see on motiveeriv, kui sul on toetajad, kes panustavad ja aitavad edasi mängida. Tulevikus oleks soov rohkem abistada  ja motiveerida ka nooremaid vanuseid Padise klubis, kellega tegeleb hetkel tubli Siiri üksi.

4. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment Sinu käsipalli mängimise aja jooksul, mis on Sulle eriti meelde jäänud?

Minu käsipalli mängimise parimad momendid on parimad tulemused. Parimad kohad esiridades koos parimate Eesti naismängijatega. Soome liigas mängu lõppedes saanud tähtmängijaks (Soomes valitakse alati iga mängu lõpus 1-3 tähtmängijat, kes mängus head tööd teinud). Kõik erinevad tiitlid, kes teab see teab 🙂

 

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele sporditüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Püsi spordilainel, siis püsid ka terve! Vaata mänge meedias, analüüsi,  mida sa ise paremini tehaks saaks. Osale trennides kuni võimalik ja naase trenni rõõmuga, sest seal on su ühed parimad sõbrad, kes soovivad sinuga parimaid tulemusi võita. 

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Hetke olukorras proovi leida võimalusi treenida ka muul viisil, kui ainult grupiga saalis palli põrgatades. Liigu väljas, võimalusel ka jõusaalis.

Janne: nimi Patrail, on minu jaoks Eesti käsipalli tipp. Selle nime pärast olen oma tütrega käinud ägedaid, rahvarohkeid ja emotsionaalseid käsipallifinaale vaatamas. Muide, minu vanema tütre  esimene spordiala oli käsipall. Pirje Orassonil jagus Janeli kohta ainult kiidusõnu! Janeli on väga sihikindel, töökas ja abivalmis ning alati aitamas ja panustamas, kui ainult märku anda!

Saage tuttavaks Janeli Patrail!

1. Kuidas jõudsid käsipalli juurde ja mis motiveeris Sind just käsipalli mängima?

Kuna olen pärit väikelinnast Põlvast, kus käsipall on üks kõige populaarsematest spordialadest, siis seadsin minagi sammud käsipalli trenni. Julgen ka väita, et enamus Põlva noortest on korra oma elus käsipalli trennis käinud. Samuti olen pärit käsipalliperest, kus ka ise pisiku külge olen korjanud. Suurimad eeskujud on minu enda pereliikmed, kes on mind motiveerinud ja igal hetkel toeks olnud.

2. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on käsipall Sulle eluks kaasa andnud?

Hetkel töötan lennujuhina Lennuliiklusteeninduse ASis. Töö kõrvalt aitan käsipalliliitu niipalju, kui võimalik ja panustan oma teadmiste ja kogemustega. Tänu käsipallile olen saanud hindamatuid kogemusi kogu eluks. See on mulle õpetanud pühendumust, kannatlikkust, meeskonnatööd ja samuti viinud kokku erakordsete inimestega.

3. kuidas oled käsipalli arendamisse panustanud?

Käsipall ei ole Eestis kõige populaarsem spordiala just seetõttu, et paljud ei ole sellest midagi kuulnud. Seetõttu olen osalenud erinevatel käsipalli populariseerivatel üritustel ja ettevõtmistel, et näidata selle ala erilisust ja põnevust ka teistele. Eesmärgiks on ka motiveerida noorsportlasi ja rääkida neile oma kogemustest terve oma käsipalli karjääri vältel.

4. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment Sinu käsipalli mängimise aja jooksul, mis on Sulle eriti meelde jäänud?

Minu iseloom on juba selline, et ma tahan alati olla parim. Juba väikese tüdrukuna võistlesin kõiges oma vanema venna Maidiga. Kuigi mul ei õnnestunud teda üheski spordialas lüüa, ei morjendanud see mind edasi püüdlemast. Usun, et kõik see on viinud mind edasi ning lõpuks jõudsin ka välismaale mängima. Aasta pärast seda valiti mind Eesti parimaks naiskäsipalluriks. Minu jaoks oli see suur tunnustus.

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele sporditüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Tahaksin julgustada noorsportlasi suurelt unistama ning nende täitumise nimel pingutama. Kõik on võimalik, kui ise piisavalt tahta. Unista suurelt ja usu endasse!

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Hetke olukord ei ole kellelgi lihtne. Aga usun, et see on õpetanud meile palju ja sellest tuleb võtta niipalju positiivset, kui võimalik. Tuleb osata tunda rõõmu väikestest asjadest.

Janne: tunnen Pirjet juba kooliajast: ta on alati aktiivne organiseerija ja spordivõistluste tugitala. Meie põgusad kohtumised ja lähem taaskohtumine EOK Spordijuht 2.0 programmis andis mulle ägedaid uusi kogemusi ning kasulikke näpunäiteid igapäevatööks.

1. Kuidas jõudsid käsipalli juurde ja mis motiveeris Sind just käsipalli arendama?

Minu esimene kokkupuude käsipalliga oli juba kooliajal, sest Tallinna 54. Keskkoolis (nüüd Tallinna Saksa Gümnaasium) korraldas legendaarne treener Enno Karrisoo meie koolis õppivatele käsipalluritele võistlustele või treeningutele minekut.

Meie koolis õppisid ju näiteks Riho-Bruno Bramanis, Ain Kont, Kalev Svilberg, Vahur Vetevool, Imre Erik ja paljud teised. Käisime ühes koolis ka Tallinna Näidislinnuvabriku naiskonnas ja hiljem tugevas Saksamaa liigas mänginud Aive Kuusk-Rumohriga. Juba kooliajal tundus käsipallurite seltskond mulle väga äge!

Sealt saadud pisik ei kadunud kuskile ja tänaseni motiveerib mind käsipalli juures see, et alati on võimalik midagi uut, midagi teistmoodi ja midagi ägedat teha. Muidugi – alati asjad ei õnnestu, nii nagu soovid, aga sellest saab õppida ja siis edasi minna, silmapiiril uued sihid.

2. Millega Sa hetkel tegeled ja mis on käsipall Sulle eluks kaasa andnud?

Hetkel tegeleme käsipalliliidus nagu ikka paljude põnevate asjadega. Osad, mis on lähemas perspektiivis ja teised, mis jällegi kaugemale tulevikku suunatud. Viimasel ajal ja ka lähemate kuude jooksul on kõige tähtsam toimetada koroonaviiruse leviku tõkestamise tingimustes nii noorte kui ka täiskasvanud vanuseklasside võistlustega.

Pikemas perspektiivis töötame selle nimel, et Eestisse saaks tuua Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri ja et näiteks meie digitaalsed teenused saaksid uuendatud.

Eriti hea meel on selle üle, et eelmisel aastal asusid Audentesesse õppima ja treenima esimesed käsipallipiigad. Tüdrukud on selle aja jooksul olnud väga tublid. Peab ütlema, et tütarlaste treenerid teevad väga head tööd ja seega on võimalik tüdrukutega ka Audenteses tegutseda.

Veel on hea meel, et meil on päris palju noori, tublisid  ja nutikaid käsipallitreenereid, kes omakorda kasvatavad väga ägedaid väärtustest lugu pidavaid tütarlapsi.

Eelmisel hooajal toimusid meil esmakordselt talendilaagrid, kus osalesid 2004. aastal sündinud noormängijad. Meil õnnestus Eestisse tuua mitu tunnustatud väliseksperti ja kaasata oma valdkonna arvamusliidreid Eestist. Nad tegelesid nädala jooksul noormängijatega ja aitasid panustada nende arengusse ning seda mitte ainult käsipallis, vaid ka muudes eluvaldkondades.

Käsipallis tegutsemine on mind õpetanud erinevates olukordades hakkama saama. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, aga ikka iseendale kindlaks jäädes! Tuleb lihtsalt see õige teeots kätte saada ja seda mööda minema hakata. Ma olen õnnelik, et minu ümber on hea tiim, kes tegutsevad ja toimetavad, ilma nendeta ei ole see lihtsalt võimalik. Mis mulle väga meeldib, et kui lõpuks on vaja seljad kokku panna ja asjad ära teha, siis seda ka tehakse ja keegi ei hüppa alt ära. Mitte kunagi! Kõigi nende protsesside käigus me täiendame üksteist ja tore on õppida alati midagi uut.

3. Kuidas oled käsipalli arendamisesse panustanud?

Minu peamine ülesanne on luua tingimused ja aidata kaasa ning hoida kurssi. Peamised tegijad ja arendajad on ikka käsipallitreenerid ja -mängijad, käsipalliga tegelevad klubid ja kõik need kenad ja toredad inimesed, kes aitavad meil ühte või teist asja paremini ning edukamalt teha. Määrava tähtsusega on ka lapsevanemad, kes aitavad kaasa oma lapse või noore arendamisele läbi ühe või teise klubi, milles tegutsevad innustunud treenerid.

Kui Eesti koondise peatreener Thomas Sivertsson Eestisse tuli, oli ta positiivselt üllatunud, kuidas Eestis toimivad mõned asjad paremini kui käsipalliriigis Rootsis. Tema kiitus oli innustav ning andis signaali, et oleme õigel teel.

Lisaks tööle Eesti Käsipalliliidus tegutsen ma ka Euroopa Käsipalliliidu (EHF) naiste käsipallikomisjoni töös. Sealses juhatuses on samuti põnev ja vastutusrikas töö, mille käigus saab tegeleda väga erinevate naiste käsipalli arenguteemadega üle-euroopaliselt.

Korraldame ka käsipalli talendilaagrit, kus on meie väga suured koostööpartnerid olümpiapronks, mitmekordne käsipalli Meistrite liiga võitja Carlos Prieto ja Saksamaa käsipallikoondiste arendusjuht Jochen Beppler. Nende treeningud ja juhtnöörid panevad noorte silmad särama ning oleme saanud väga head tagasisidet mõlemalt poolelt, et selle projektiga oleme õigel teel.

4. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment, käsipalliga tegelemise aja jooksul, mis on Sulle eriti meelde jäänud?

Minu lemmikteemad käsipallis on kahtlemata kõige pisemate ehk meie mõistes miniliiga võistlused ning tiitlivõistlused. Oleme Eestis korraldanud kahel korral – aastatel 1997 ja 2006 – Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri U18 vanuseklassile. 2006. aastal Eestis võistlustel käinud mängijad on hetkel maailmas vägagi suured käsipallistaarid.

Kõige armsamad on pisikesed kuue- kuni kaheksa-aastased nunnud, kes mängivad miniliigas käsipalli. Nad juba oskavad esimesi “päris” käsipalluri liigutusi. Neil on nii tore ja vahetu emotsioon, nad on nii õhinas. Emmed-issid, vanaemad-vanaisad on pealtvaatajatena oma lastele ja lastelastele kaasa elamas ning innustamas. Nunnude võistlused, see on nagu “maa sool” – see on see päris asi, millepärast me tegelikult seda käsipalliasja ajame. Nunnudega koos kasvavad kogukonda nende vanemad, nende vanavanemad ja nii suureneb aja jooksul jõudsalt käsipallikogukond.

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele sporditüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses.

Tuleb endasse uskuda, tuleb tegutseda ja alla ei tohi anda. Kõikidel pisikestel ja suurtel on väga tublid treenerid, kuulake nende õpetussõnu ja järgige ning kasvage koos tiimiks. Sel teel te leiate omale elukestvad sõbrad, kes kunagi teile selga ei keera. Mõned mängijad saavad profimängijaks, mõned treeneriks, mõned tegutsevad klubi juures – võimalus on leida omale karjäär, võimalus on karjääri kõrvalt tegeleda oma lemmikspordiala juures hobikorras  kohtuniku, DJ, ürituse korraldaja või vabatahtlikuna ja seda nii kaua kui soovid.

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada?

Praegusel keerulisel ajal tuleb kiiresti reageerida ja kasutada loovaid lahendusi, heas kogukonnas on seda väga lihtne teha ja ma olen uhke, meil käsipallis on tubli kogukond.

Janne: tänane täht on minu enda treener  Helvi Tungal!

Treener, kes mind rahvastepalli võistlustelt trenni kutsus ja pea kaks aastat kodus aina järgi käis. Lõpuks vanaisaga nad kahekesi mu korvpalli juurde said. Olen selle eest neile väga tänulik  Lisaks korvpallimängule sain mina oma treenerilt kaasa: käsitöö tegemise, ajaplaneerimise oskuse, hoolivuse ja teistega arvestamise arusaamad, kultuuri huvi jpm. Tänu sellele ägedale ajale, iga aasta augustis, saame oma treeneri ja võistkonnaga kokku ning peame treeneri sünnipäeva. Mina olen oma treenerile kõikide nende aastate, õpetuste ja soovituste eest siiralt tänulik!

1. Kuidas jõudsid korvpalli juurde ja mis motiveeris Sind just korvpalli mängima?

Spordipisiku sain oma isalt, kellega koos käisin lapsepõlves erinevaid võistlusi vaatamas- poksi, motokrossi ja pallimänge Kalevi spordihallis. 6. klassis tuli tahtmine päris trenni minna. Valik tuli teha väravpalli ja korvpalli vahel. Tallinna Kalinini raj. Spordikoolis tööd alustanud tüdrukute korvpallitreener Kalju Pruel köitis mind oma sõbralikkusega ja rahumeelse olekuga ning valik oligi tehtud- korvpall.

2. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment Sinu korvpalli mängimise aja jooksul, mis on Sulle eriti meelde jäänud? MILLEGA OLED LISAKS KORVPALLI MÄNGIMISELE VÄLJAKUL PANUSTANUD MEIE KORVPALLIELLU?

Treeningutel saadud oskusi hakkasin jagama oma kooli (praegune Kalamaja Põhikool) imepisikeses võimlas oma noorematele koolikaaslastele, kelledest pikemakasvulised ja osavamad tüdrukud liitusid Kalju Prueli treeninggrupiga.

Korvpallurina olin ma võistkonnamängija. Treener Kalju Pruel , teades minu õpetajaks õppimise soovist, ajendas mind hoopiski treeneritööle. 1969. aastal alustasingi treeneritööd Kalinini raj. Laste ja Noorte Spordikoolis, 1977. aastast Oktoobri raj. Laste ja Noorte Spordikoolis. Tänutundega meenutan korvpallilegende Märt Sepik, August Sokk, Allan Dorbek, Andres Sõber, kes olid mulle eeskujuks, innustuseks ja toeks treenerina töötamise aastatel.

Ja muidugi minu õpilased, kellega koos sai spordisaalis, suve- ja talvelaagrites higi valatud ning ühiselt võidurõõmu tunda! Meediaväljaannetes erinevate elualade tunnustuslugusid lugedes kohtan sageli tuttavaid nimesid ja heaolutundega meenutan kooskasvamist, tunnen siirast rõõmu kunagise õpilase edusammude üle.

3. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on korvpalli mängimine Sulle eluks kaasa andnud?

Hetkel tegelen jätkuvalt lastega Pelguranna lasteaias. Algusaastail liikumisõpetajaks olles olid treeneritööga omandatud teadmised-oskused mulle suureks abiks ja on ka nüüd rühmaõpetajana töötamisel. Pühendumus, järjekindlus ja töökus käivad siiani minuga kaasas ja võimaldavad eduelamuse.

4. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele korvpallitüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Oma korvpallialased unistused tuleb teoks teha! Ei tohiks unustada ka elukestvat õppimist ja omandada mõni amet, millega tegelda pärast mängijakarjääri lõppemist.

5. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Praeguses peapeale pöördunud ajal on ühistreeningud mõeldamatud, kuid üldarendavat kehalist tegevust on võimalik individuaalselt teha ja metsas joosta. Veel üks mõte- lugeda korvpalliajaloo materjale, uurida tehnika-taktika aluseid, arendada oma teoreetilisi teadmisi.

Parimat soovides ja tervena püsimist!

Janne: Pille on minu jaoks meelde jäänud alati rõõmsana! Pidevalt on tal midagi teoksil ning alati ta organiseerib midagi põnevat ja olulist. Temaga koos juba igav ei hakka. Ning koos on meil ikka palju naljakaid seiku üle elatud…. lennureisidest rääkimata. Väljakul sitke mängija, kes üks-ühe võitluses pea alati võitjaks jääb. Aitäh Pille, oma rõõmusameelsust ja naiselikkust meile korvpalli toomast!

1. Kuidas jõudsid korvpalli juurde ja mis motiveeris Sind just korvpalli mängima?

Nagu enamuses vist sellel ajal – pinginaaber kutsus.. Ja jäin selle juurde, sest see sai väga kiiresti suureks osaks minu elust. Alguses toreda kohtustusena, hiljem lisandusid arusaam iseenda arengust, saavutustest, kuhugi kuulumisest.. siis lisandusid veel võistlussõidud – võimalus maailma näha tehes midagi, mis sulle endale väga meeldib..ja seda tänaseni

2. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment Sinu korvpalli mängimise aja jooksul, mis on Sulle eriti meelde jäänud?

Saavutusena kindlasti Maailmameistri tiitel veteranide MMilt Orlandos, 2015.aastal. Aga muidu vaieldamatult kõik minu tiimikaaslased..igal ajajärgul kui ma olin või jälle tagasi tulin korvpalli juurde. See on midagi, mida individuaalala sportlane kunagi ei tunneta. Need jagamise emotsioonid.. platsil, riideruumis, enne ja pärast mängu.. Ja see tiimitunde vajadus on minu jaoks kandunud üle ka minu tööellu, sõpruskonda..

3. Millega oled lisaks korvpalli mängimisele väljakul panustanud meie korvpalliellu?

Olen olnud eelnevatel aastatel naiste korvpalli eest võitleja, kuuludes alaliidu juures tegutsenud komisjoni, osalenud veterankorvpalli tegevuses juhatuse tasandil ja kindlasti oma panuse andnud ka aastate pikkuse nö vanade inimeste korvpalliturniiride korraldamisega – Võru Võidturniir ja Pärnu Ice Cup. Need tuniirid on väga oluliseks kujunenud nii korraldajatele kui ka osalejatele..palsamiks kehale ja hingele.

4. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on korvpalli mängimine Sulle eluks kaasa andnud?

Hetkel juhin hoopis teise spordiala tegevust, ala, millest ma ei teadnud alguses mitte midagi – ujumine..Aga sellised väljakutsed ja nendega hakkama saamine on olnudki minu jaoks elus edasiviiv ja vajalik jõud. Olen võtnud tihti vastu eelnevalt hullumeelsena näivaid pakkumisi – spordiklubi (sõna otseses mõttes) ülesehitaja, reisibüroo juht, abilinnapea, Sangaste lossi juht, Ujumisliidu juht. Ning eks see väljakutseid vajav iseloom ja sellega koos ka tõestamisevajadus on kõik tulnud minu korvpalliajast..sest kes Allan Dorbeku käe all on kasvanud/treeninud, teab, mis väljakutse see oli . Kuid olen selle eest temale väga tänulik… kindlasti olen ka oma edaspidises elus võidelnud alati iga palli ja korvi ja tiimikaaslase pärast lõpuni..enamuses võiduka lõpuni )) ning väga kehv kaotaja olen siiani..

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele korvpallitüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Kõik mida sa teed, teed tegelikult endale..aga samas pea meeles, et sul on üks pall ja üks korv ja jooksu teha ei saa.

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

No mina olen küll väga halb soovitaja..minu jaoks on olnud see paigalpüsimine väga-väga keeruline. Kuid – tough times don´t last, tough people do..!

Janne: proua Aimet mäletan juba siis kui mina läksin Tallinna 54.Keskkooli 6-ndasse (spordi) klassi. Meie treener pani meid kord nädalas Proua Aime võistkonna vastu trennis mängima. Esimesed kuud olid nii rasked. Me ei saanud noorte tüdrukutega neile üldse vastu. Nende mängutarkus, palli liigutamine, rääkimine oleks nagu halvanud meid! Aga kevade poole saime juba ise veidi kogenumaks ja siis läksid mängud juba võrdsemaks ( kiire arvutus ütleb mulle, et ta oli siis ~53 aastane), hetkel on proua Aime 87 aastane ja kuni eriolukorrani käis ikka regulaarselt treeningutel! Suur austus tema ja kõikide tema generatsiooni mängijate vastu! Aitäh Teile!

1. Kuidas jõudsid korvpalli juurde ja mis motiveeris Sind just korvpalli mängima?

Tänases mõistes jõudsin korvpalli juurde tavatult hilja. Alustasin hoopis võrkpalliga Tartu 2. keskkooli (praegune Miina Härma Gümnaasium) X klassis Viktor Laatsi juhendamisel. Paralleelselt olid meil spordikoolis ka mõned korvpalli algtõdede tunnid. Möödunud sajandi esimesel poolel oli see üsna normaalne, kui võrk- ja korvpalliga tegeleti peaaegu võrdselt. Regulaarset treeningut alustasin alles ülikooli esimesel kursusel, kui üsna juhuslikult (tahtsin loengutele vahelduseks mingitki kehalist tegevust leida) läksin mulle päris võõrasse keskkonda, treener Edgar Naaritsa gruppi. Olin ajalootudeng, teised kõik kehakultuuriteaduskonnast. Et ma sinna jäingi ja üsna kiiresti TRÜ esindustosinasse jõudsin, oli suuresti tänu karismaatilise Naaritsa suhtumisele uustulnukasse, kellel tegelikult puudus perspektiiv (lühike kasv) sellel spordialal üldse kuhugi jõuda. Seega mind motiveerisid treeneri enda fanaatilisus ja jäägitu pühendumine sellele, kuhu ta tahtis oma õpilastega jõuda. Ju siis soovisin ka selles protsessis osaleda! Ja kuna sealne seltskond mind omaks võttis, nii jäingi.

2. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment Sinu korvpalli mängimise aja jooksul, mis on Sulle eriti meelde jäänud?

Kõige meeldejäävaim on ikka esimene võit, ja see tuli hoopis võrkpallis: äärmiselt tasavägises katsemängus võitsime oma põhirivaali Tartu 3. keskkooli naiskonna. See andis võimaluse sõita Tallinnasse koolinoorte spartakiaadile! Ka seal võitsime esikoha!!!

Korvpallivõitude hulgas on neid emotsionaalseid momente hulgimalt, eks siis mõningad: 1. Esimene üleliiduline üliõpilasmeistri tiitel (neid tuli hiljemgi, muide, alati oli auhinnaks käekell, tol ajal jagatigi auhinnaks esemeid). 2. 1954.a. esimene auhinnaline koht üleliidulistel sisemeistrivõistlustel, mis andis õiguse meistersportlase nimele ja vastavale märgile. Hilisem aumeistersportlase tiitel ei tekitanud enam mingeid tundeid. Olgu siiski lisatud,et meistersportlase tiitel oli läinud sajandi viiekümnendate aastate spordielus väga kõva sõna! 3. Ja muidugi 1957.aastal esimene mõneti üllatuslik hõbemedal üleliidulistel meistrivõistlustel. 4. Ametlik teade, et 1960.a NLiidu meistrivõistluste järjekordne hõbemedal annab õiguse osaleda Euroopa karikavõistlustel. Esimest korda pääseda oma naiskonnaga välismaale!!! Sellisest võimalusest olime pikki aastaid ainult unistanud. Võibolla seda rõõmu osatakse mõista praegusel viiruseajastu kinniste riigipiiride ajal. Lisaksin siia ka ühe unustamatult nukraima hetke: seista üleliidulise rahvaste spartakiaadi autasustamisel j ä l l e a i n u l t teisel astmel ! Spordiavalikkus ja ametimehed ootasid meie võimekusele vastavalt peaaegu kindlat kulda. Aga nagu tänapäeval on kombeks öelda – ei olnud meie päev! Kahjuks öeldi tookord teisiti – hõbemedal on läbikukkunine. Ja see oli valus!

3. Millega oled lisaks korvpalli mängimisele väljakul panustanud meie korvpalliellu?

Olen olnud kõik need aastad mingit pidi korvpalliga seotud: töötades ajakirjas “Kehakultuur” kuulus korvpall ühena suurematest spordialadest minu vastutusalasse. Tegutsesin üle paarikümne aasta lauakohtunikuna, oli ka võimalus kuuluda Moskva OM korvpalliturniiril tehniliste andmete kontrollgruppi. Kuulusin pikka aega Eesti korvpalliföderatsiooni kohtunikekogu juhahatusse. Olen jõudumööda kaasa aidanud nii ESBL koostamisel kui ka möödunud sajandi korvpalliajaloo talletamisel. Ja püüdnud ikka kursis olla ja elada kaasa kõigile korvpallisündmustele

4. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on korvpalli mängimine Sulle eluks kaasa andnud?

Olen pensionär ehk tänases kõnepruugis – kuulun riskirühma! Mida on korvpalli mängimine eluks kaasa andnud? Kõik selle, mis järgnes pärast tippkorvpallist lahkumist: spordihuvilise perekonna, heade juhuste kokkusattumisena ka sobiva töökoha spordiajakirjanduses. Nii positiivseid kui ka negatiivseid üleelamisi, mis paratamatult kaasnevad kollektiivse spordialaga tegutsemisel, oskuse arvestada kaaslastega, elukestva vajaduse püsida kehaliselt aktiivne. Laialdase tutvusringkonna ning kitsama püsiva sõpruskonna, kellega nii otsene kui ka nö. kaugsuhtlemine on kestnud tänaseni

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele korvpallitüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Ära esimesel treeningul kohku, kui pall peos ei püsi. Mida teed, tee kõike hingega ja püüa igast trennitunnist võtta maksimum! Nii sa märkad peagi, et oled muutunud kiiremaks, osavamaks, taibumaks ja hakkad juba tajuma kõike seda kaasakiskuvat, mida võib pakkuda üks hea korvpallimäng!

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Mõistust, ettevaatlikkust ja palju kannatlikkust!

Janne: Erika on minu jaoks olnud alati maksimalist nii väljakul kui ka väljaspool. Alati panustamas ja toetamas naisi! Aitäh Erika!

1. Kuidas jõudsid korvpalli juurde ja mis motiveeris Sind just korvpalli mängima?

Korvpallitreeningutel hakkasin käima esimeses klassis kui kehalise õpetaja koos treeneri, Kalju Prueliga tulid klassi ja küsisid, et pikad tüdrukud, kes tahavad tulla korvpalli mängima. Esimeses trennis olid peaaegu kõik kolme esimese klassi tüdrukud. Kevadeks olin ainus omavanustest ja treenisin edasi vanemate tüdrukutega ja nii enamus treeninguid keskkooli lõpuni. Kuna olin alustanud vara, siis 12-13 a. olin omavanustest rohkem treenitud, et mind kutsus Kalju Valgus ka suusatrenni, käisin mitmetel võistlustel, kus tulin auhinnalistele kohtadele. Samuti ka Enno Karrisoo, kes tahtis, et hakkan väravpalli mängima, olen vasakukäeline ja mitmeid kordi tegime väravpalluritele koolimängudel seljad prügiseks. Sellest sain kohe aru, et suusatajat minust ei saa, meeldis ikka võistkonnas mängida. Kindlasti minu korvpalluriks kujunemisel olid tähtsad persoonid Helvi Tungal, Rita Sild, Ilme Toots, Märt Sepik, Edgar Naarits ja veel mitmed treenerid, kes olid noorte ja täikasvanute võistkondade, koondiste juures.

Mind motiveeris korvpalli mängima see, et noorest peast tuli palju häid võite, eriauhindu parima mängijana mitmetelt turniiridelt ja tahtsin igal järgmisel mängul, turniiril parim olla. Samuti olin suur fänn Kalevi spordihallis mängival Kalevi meeskonnal, kus olin puupüsti täis saalis igal võimalusel kohal. See oli suur õnn näha nii lähedalt tugevate mängijatega NSVL korvpalli, kellest paljud võitsid medaleid nii OM-l kui MM-l.

2. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment, korvpalli mängimise aja jooksul, mis on sulle eriti meelde jäänud?

Korvpall on minuga koos elanud 55 aastat. Eredaid mälestusi on palju. Kindlasti oli mulle tähtis kui esimest korda teatas mulle treener, et olen arvatud Eesti koondisesse, olin siis 13aastane. NL koolinoorte spartakiaadil 1974a. saavutatud tugev 3.koht. Rahvaste spartakiaad 1975a, kus kuulusin esimest korda Eesti Naiste Rahvuskoondisesse, mis toimus Riias ja kus õnnestus mängida ka kuulsa Uljana Semjonova vastu.

Samuti olen alates 1994a. Austraaliast kuni 2013 a. Torinoni 8 medalit võitnud veteranide maailmamängudelt. Olen ka esimene tänavakorvpalli meister, mis peeti 1993.aastal Tallinnas, Vabaduse väljakul.

Puerto Rico 2007a. MM teine koht

3.Millega oled panustanud meie korvpalliellu lisaks korvpalli mängimisele väljakul?

Olen 14 aastat juhtinud naiste korvpalli võistkondi (AGA/Löfbergs Lila jne.), enamus kordi mängisime finaalis. Olen panustanud ka Ilmar Kullami fondi. Olen aidanud organiseerida ka osalemist veteranide maailmamängudel.

4. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on korvpalli mängimine Sulle eluks kaasa andnud?

Praeguseks olen töötanud 26 aastat Kadaka spordihallis, kus olen samuti seotud korvpalliga.Tänu korvpallile on minu ellu tulnud palju häid tuttavaid ja sõpru kogu eluks. Palju on olnud ilusaid ja meeldejäävaid elamusi, reise elu erinevatel etappidel. Ja mis on väga tore, et sellesest kõigest on saanud korvpallipisiku ka minu tütred Jana (mõlemad oleme 35+ maailmameistrid) ja Greete, lapselaps Emma.

Eesti koondis Islandil 1995.a. Jaana Kotova, Erika Eluri, Kersti Sirel, kuumavee allikates

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele korvpallitüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Noortele soovitan, et kui olete juba selle ägeda mängu valinud siis andke endast kõik, et saavutada parimad tulemused treeningutel ja võistlustel. Suhtu trennidesse tõsiselt, võimalusel kasuta spordisaali peale trenni ja ole võistlustel auahne, taha olla parim, sea endale kõrged sihid, siis varsti teavad ja tunnevad teid kõik ja teil on tulemas imeline tulevik korvpallis.

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada?

Praegusel keerulisel ajal aga katsuge olla positiivsed, õppige hästi, käige ja treenige rohkem värskes õhus, mõelge välja midagi ägedat, mida tavaelus pole lihtsalt aega teha. Ja ikka 2m vahet.

1991a. Marati naiskonnaga Soomes