Naised spordi juhtimises: Pille Tali, Eesti ujumisliidu peasekretär

Tutvusta lühidalt ennast ja oma hetke peamisi tegemisi

Olen põhimõtteliselt sündinud pall käes ja vorm seljas ja nii on see jätkunud tänaseni.

Minu ema ja isa olid sportlased. Õde ja laste isa olid mõlemad kõigepealt sportlased ja siis treenerid. Ise olin Eesti mõttes tippkorvpallur ja tegelen sellega seeniorspordi tasandil siiani. Töökohad on mul olnud enamuses seotud spordiga, samuti hobid – purjetamine ja petank. Kuid kehakultuurile tasakaaluks loen samas väga hea meelega ka raamatuid ning külastan kunstinäitusi ja teatreid/kontserte.

Hetkel töötan Eesti Ujumisliidus peasekretärina ja kohe täitub selles ametis 6 aastat.

Mis on sind ajendanud spordijuhi karjääri valima? Kas sul oli juhtimises eeskujusid?

Eks ilmselt kõik see eelnev, millest eespool kirjutasin. Mulle meeldib sport ja mulle meeldib organiseerida.. ja seda ju spordijuhi amet tähendabki. Minu suurimaks sooviks sportlasena oli kunagi töötada EOK-s…no põhimõtteliselt ongi tänaseks see soov täitunud kuid väga suures osas on ka juhus või siis juhusest õigel ajal kinni haaramine minu tööelus oma osa mänginud.

Kas ja kuidas rakendad spordis saadud kogemusi/oskuseid juhina?

Võistkonnaspordi harrastamine (ja ilmselt ka Allan Dorbeku käe all treenimine ) on andnud mulle väga tugeva kohusetunde, distsipliini, teistega arvestamise ja meeskonnatöö omadused/oskused, millele on juba ükskõik millist tööd lihtne rajada. Arvan, et olen hea meeskonnamängija kuid alati olen valmis võtma ka vastutust nii enda kui teiste eest.

Olen ju oma tööelus pidevalt nö tundmatus kohas vette hüpanud – nii abilinnapea ametis Võrus, Sangaste lossi juhtides või nüüd Ujumisliidus tegutsedes, teadmata nendest ametitest eelnevalt midagi ja just need omadused on mind ilmselt ka päästnud.

Mis sind hetkel enda töö juures hoiab ja mis on sulle sinu töös oluline?

Kõige esimesena mainiksin põnevuse ja pidevad muutused, mis teinekord, eriti viimasel kahel aastal, võivad olla ka keerulised ja väsitavad. Ja siis saavutusrõõm tehtu üle, eriti veel rasketest olukordadest väljatulemise üle ja selle eest saadav tunnustus, mis väljendub märkamisena nende poolt, kelle jaoks ma seda kõike teen.

Meenuta ühte eredamat õnnestumist ja ühte keerulisemat väljakutset?

Minu esimene Elva rattamaraton, mille peakorraldaja ma Tartu Ülikooli Spordiklubis oma ameti tõttu ka olin. Korraldama pidin ca 2000 inimese rahvaürituse, sealjuures ei teadnud ma ei rattaspordist, rääkima rattavõistluse korraldamisest mitte midagi, ma ei teadnud täpselt, kus Elvagi asub.. Aga tänu tiimitööle ja tegijate omavahelisel usaldusele ning koostööle, sai see päris hästi ja turvaliselt läbi viidud.

Millised on sinu peamised juhtimistarkused ja kuidas neid ise rakendad?

Tööd peab olema tore teha. Kui töötajad teavad, mida nad teevad ja tahavad seda teha ning neil on vabadus oma eesmärkideni jõudmiseks ise valikuid teha. Minul ei ole selles mõttes alluvaid, on töökaaslased ja meie kõikide koostööst sõltub meie organisatsiooni areng.. ja me kõik teame seda.

Kas ja kuidas saab võrrelda mees- ja naisjuhte?

Ikka saab..nad on väga-väga erinevad. Naisjuhid on palju laiahaardelisemad ja empaatilisemad ning lähtuvad oma otsuste tegemisel ka otsuste täideviijatest, mõtlevad lõpuni läbi. Mehed tihti teevad otsuseid, mõtlemata, kas, kes ja kuidas neid ellu viima hakkab. Kui tahad head juhti organisatsioonile, mille edukaks tegevuseks on oluline loominguline ja nutikas lähenemine tööprotsessi, siis eelistaksin alati naisjuhti, eriti aga sporditaustaga naisjuhti.

Miks võiks rohkem naisi pürgida juhtivatele ametikohtadele spordis?

Sest maailm ei koosne ainult numbritest ja pragmaatilistest lahendustest, naised toovad juurde emotsioone, pehmust aga samas ka suuremat kohusetunnet ja järjekindlust asjade ajamisel ning otsuste elluviimisel… ja üleüldse on tihtipeale naistega lihtsam ja lõbusam.