Naised Eesti spordis: Julija Mõnnakmäe

1. Kuidas jõudsid võrkpalli juurde ja mis motiveeris Sind just võrkpalli mängima

Alustaksin sellest, et ma olen pärit spordiperest, kus ema oli omal ajal korvpallimängija ja isa võrkpallur. Väikesest peale mäletan, et olen kogu aeg olnud saalis, kus siis isa mängis, oli treener või emaga, kes on ühtlasi ka kehalise kasvatuse õpetaja. Kusjuures, minu vanaema käib väga tihti minu mängudel ja väidab, et on olnud ka tubli võrkpallur. Seega, sellisest perest oli vist sporditee valimine paratamatu ja kuna isa oli võrkpallur, siis tundus loogiline, et mind pandi võrkpalli trenni ja sinna ma siis jäingi.  

Noorena motiveeris pigem see, et olin võistkonnas, kus olid minu ümber sõbrannad, kellega sai alati trennis kokku. Hiljem, kui hakkas mängimine juba natukene välja tulema, oli eesmärgiks saada paremaks ja esindada koondist. Väga hästi mäletan kui olin kutsutud naiste koondisesse esmakordselt, kus minu positsioonil mängisid palju kogenumad ja austatud sidemängijad – see esimene Eesti koondise laager lõppes sellega, et ma ei mahtunud 12 parima sekka ja ei saanud võistlustele kaasa. Kusjuures, siis oli minu isa koondise teine treener ja pärast seda, kui kuulsin, et ei mahu 12 sekka, isa ütles: „ Praegu pole õige aeg, et naiste koondises olla, vara veel! Küll see õige aeg tuleb!“ Ma olin väga pettunud, nüüd muidugi vaatan asju hoopis teise pilguga ja oligi vara kindlasti. Tagasi tulles motivatsiooni juurde- see oligi motivatsioon läbi aastate, et saada paremaks. Algul saada koondisesse, siis proovida ennast välismaal ja saada professionaalseks sportlaseks. 

2. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on võrkpall sulle andnud?

Hetkel olen aktiivne sportlane, tudeng ja kehalise kasvatuse õpetaja.

Oh, võrkpall on mulle andnud väga palju, alustades isikuomadustest kuni suurepäraste inimesteni, kellega oleme läbi käinud tulest ja veest ning kellest on saanud asendamatud sõbrad läbi elu. 

Muidugi, sport on mulle andnud võimaluse reisida, elada erinevates riikides, tundma õppida erinevaid kultuure ja kohaneda uute olukordadega. Julgen öelda, et võrkpallil on väga suur roll selles, kes ma praegu olen.

3. Kuidas oled võrkpalli üldisemalt ning spordielu arendamisse panustanud? 

Olen püüdnud suunata ja toetada noori sporditee valimisel nii noorte treenerina kui mängijana. 

4. mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment, võrkpalliga tegelemise aja jooksul?

Tegelikult on neid momente palju, raske on välja tuua konkreetselt ühte. Kindlasti Eesti koondis on minu jaoks alati olnud erilisel kohal,  seda ei saa võrdsustada mitte ühegi klubi võistkonnaga. Üks hetki on muidugi kui jõudsime esmakordselt EM-finaalturniirile Soomes. Jah, see moment oli vaieldamatult meeldejääv, aga teine erakordne hetk sellest samast ajast oli, kui enne Soome mängu mängisime kodupubliku ees Rootsi koondise vastu. Mäletan, kui kõlas vile, siis vaadates ümberringi olid kõik tribüünid sini-must-valgeid fänne täis (sellist kodupublikut pole Eestis varasemalt olnud naiste mängudel) ja selle üliolulise mängu me võitsime – see oli üks unustamatu hetk!
Kindlasti klubidega on olnud ka eredaid ja meeldejäävaid hetki. Kui suur töö saab tehtud ja oled läbi käinud terve hooaja inimestega, kellest on saanud sinu pere ja lõpuks, kas võidad või kaotad koos- need on need hetked, mille pärast tasub mängida. 

5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele sporditüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Unista suurelt ja liigu oma unistuste poole! Kindlasti kogu tee pole lihtne, aga kui jõuad eesmärkideni, siis see on seda väärt!

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada

Peaks lihtsalt keskenduma sellele, mida sa ise hetkel teha saad ja mitte nii palju sellele, mida ei saa ja mis on paratamatu


Kuula siin ka webinari Julijaga: