Jutud Jannega – David L. Rivers

David Rivers (56) on endine USA tippkorvpallur, kes säras oma silmapaistva karjääri (1988-2004) jooksul nii NBA-s kui Euroopas. Peale edukaid ülikoolikorvpalli aastaid Notre Dame meeskonnas, siirdus David NBA-sse, kus ta valiti 1988 a. NBA drafti esimeses ringis LA Lakersisse. Lakersis hooajal 1988-1989 pallinud Rivers mängis teiste hulgas koos selliste säravate staaride nagu Kareem Abdul-Jabbar ja Magic Johnson. 1988-1989 hooajal jõudis Lakers finaali, kus pidi alla vanduma Detroit Pistonsile.  NBA aastad jätkusid Riversi jaoks veel LA Clippersi meeskonnas. Alates 1993 aastats siirdus David Rivers mängima Euroopasse. Esmalt kaheks hooajaks Prantsusmaale Antibes meeskonda, kellega tuldi 1995 a. Prantsumaa meistriks. Seejärel liitus Rivers Euroopa korvpalli lipulaeva Kreeka Olympiacosega. Tema esimesel (1995-1996) hooajal võitis Olympiacos Kreeka mesitritiitli, järgmisel hooajal (1996-1997) võideti nii Euroliiga, Kreeka meistritiitel kui karikas. Seejuures nimetati Rivers Euroliiga Final Four turniiri MVP-ks. (27 punkti keskmiselt Final Four kahes mängus). Samal hooajal pärjati David Rivers ka Euroopa Aasta Mängija tiitliga. Peale üliedukaid Olympiacose aastaid siirdus Rivers mängima Itaaliasse, kus Bologna meeskonnaga tuldi karikavõitjateks. Riversi karjääris on märkimisväärsel kohal ka Türgi Tofase klubi esindamine hooaegadel 1998-1999 ja 1999-2000. Mõlemal hooajal võideti nii meistritiitel kui ka karikas.

Tänasel päeval juhib David oma akadeemiat ja korraldab haridusalaseid ning sportliku enesearengu laagreid lastele ja noortele üle maailma.

Janne: Tere David!

David: Tere (eesti keeles) Janne ja kogu Eesti! 

J: Aitäh! See oli imeline eesti keel. Alustuseks, ma olen sinu taustaga kursis ning sinu kohta lugenud, kuid ehk tutvustad end veidi ning siis võime liikuda edasi järgmiste küsimuste juurde. Seega, David, meeldiv sinuga kohtuda. Kuidas sul läheb?

D: Mul läheb hästi. Mul on hea meel siin teiega olla ja ma hindan, et oled mind kutsunud oma platvormile. Teadmiseks sinu vaatajatele, fännidele, jälgijatele ja toetajatele, kes ei pruugi teada, kes David Rivers on – ma ei tea vahel isegi, kes David Rivers on. Tulen väga suurest perest. Ma sündisin ja kasvasin Jersey linnas, New Jerseys, mis on üle Hudsoni jõe New Yorkist. Miski, mida te ei pruugi teada, kuid mis on väga sobilik siia platvormile Janne, on see, et mul on 9 õde. Seega ma tulen väga suurest perest – 6 poissi, 9 tüdrukut. Hiljem läksin St. Anthony katoliiklikusse era-keskkooli Jersey linnas, kust sain stipendiumi Notre Dame ülikooli, mille lõpetasin psühholoogia erialal. Hiljem valiti mind mängima maailmameistrite LA Lakersi meeskonda, kus ma mängisin koos selliste legendidega nagu Kareem Abdul-Jabbar, Magic Johnson, Byron Scott, A.C. Green, James Worthy, Tony Campbell. Tõelised tipud. Mychal Thompson. Mulle alati meeldib oma võistkonnakaaslaseid esile tuua, Jeff Lamp ja kõik teised. Kokkuvõttes olen ma profikorvpalli mänginud umbes 17 aastat. Mu karjäär on kulgenud NBA-st ja CBA-st Euroopani. Mind on õnnistatud tiitlivõitudega iga võistkonna juures, kus olen mänginud v.a. üks, selleks oli LA Clippers. Nüüdseks olen ma jäänud pensionile ning tegelen suure osa oma ajast haridus-ja tehnoloogiavaldkonnas ning ka loomulikult spordiga. Töötan laste ja peredega, kes tulevad majanduslikult keerulisematest olukordadest. Kokkuvõtvalt, see ma olen ning see on see, millel mu fookus täna on, nautides samal ajal ka pensionipõlve. Kui selline asi nagu pensionile jäämine selles kontekstis on üldse olemas.

J: Ma usun, et mitte. Eriti sportlaste jaoks, kes soovivad aktiivset eluviisi jätkata. Ma tahan sind tänada selle töö eest, mida sa antud hetkel teed. Korvpall ja sport annavad meile nii palju ning see on meie töö ka tagasi anda. Sa teed seda suurepäraselt ning mul on sinult palju õppida. Kuid täna ma sooviksin rääkida sinu kogemustepagasist. Millised on sinu väärtused, õppetunnid ning kuidas need õppetunnid on sinu väärtuseid mõjutanud. Peamiselt olen huvitatud vaimsetest võimetest rääkimisest. Kuidas tulla toime erinevate pingetega? Pinged enne ja pärast mängu. Pinged koolis ja elus. Samuti, mis on sinu jaoks kõige olulisem oskus tiimitöö puhul? Seega alustame algusest. Sa mainisid, et sul on 9 õde. See tähendab, et sul on palju kogemusi naistega suhtlemisel. Ma eeldan, et see on andnud sulle palju elukogemust ka töökohal. Ma loodan, et mitmed noored korvpallurid ja nende vanemad on kuulamas, sest viimasel paaril aastal on mitmed poisid ja tüdrukud läinud Ameerika Ühendriikidesse tänu stipendiumile korvpalli mängima. Väikesest Eestist minna Ühendriikidesse on suur asi aga ma tean ka, et teie, ameeriklaste jaoks on stipendiumi saamine veelgi keerlisem, kuna konkurents on ülitihe. Ehk võiksid sellest alustada kuidas sai sinu jaoks alguse korvpallitee? Ma tean, et Ühendriikides puutute te kokku mitmete erinevate spordialadega, kuid kuidas langes lõpuks valik korvpalli kasuks ning sealt edasi kuidas õnnestus saada stipendium Notre Dame ülikooli?

D: Ma tahan alustada asja tuumast millest kõik alguse sai. Ja samuti tahan pakkuda läbinägelikkust müütidele, mis puudutavad oskusi, võimeid, konkurentsi ja vaimse tugevuse teemat. Ma olen pärit väga vaesest perest. Meid oli 15 last ja 2 lapsevanemat. Ma olin nooruselt kolmas. Seega minu vanemad õed ja vennad olid mulle eeskujuks. Kui aga rääkida naiste perspektiivist siis tahaksin puudutada mitut teemat. Korvpall on olnud minu jaoks vahend, et muuta oma elu paremaks. Kuid korvpall ei ole olnud minu eksistentsi tuum. Ma arvan, et see on oluline sõnum vaatajatele. Olgugi, et ma olin mängus väga osav, ei defineerinud see mind kui inimest. Ma arva, et seda on just noorte jaoks oluline mõista. Ma toon näite. Mu isa töötas kahel töökohal. Ma nägin teda 30min – 1h päevas, sest kui ta koju tuli oli juba kell liiga palju, 23:00-23:30. Ja kui ta tööle läks oli see vara, 5:30 hommikul. Seega ma ei näinud teda tihti. Mu ema töötas samuti. Ühesõnaga ma tulen perest, kus vanemad lapsed aitasid hoolitseda nooremate eest. See oli minu jaoks oluline, kuna ma nägin kuidas mu õed võtsid üle emarolli ning vennad isarolli. See, kes ma olen ning see, kelleks ma olen kujunenud, on kirjeldus minu pere põhiväärtustest. See on väga tähtis noortele mõistmiseks, et see kelleks sa soovid saada, peab sinu seest idanema juba väga noorest vanusest. Ma ütlen ka noortele kellega ma töötan, et kui su unistused ja kirg tulevad sinu südamest, olgu sa mees või naine, ei saa keegi sinult seda unistust ja soovi ära võtta. Kõik taandub enesekindlusele, teadmisele – mida sa soovid ning kuidas seda saavutada. Ma kasvasin üles suurima kuritegevusmääraga linnas – narkootikumid, jõugud, vägivald. Ma kõndisin kõigest sellest mööda iga päev oma teel kooli. Ma nägin seda, ma elasin selle läbi, ma olin seal keskkonnas, kuid päeva lõpuks oli mul alati see üks asi, millel oma fookus hoida. See ei olnud minna ülikooli või olla parim algkooli mängija või parim keskkooli mängija. Mu ainsaks sihiks oli jõuda NBA-sse. See eesmärk oli mul juba 6-10 aastasest saati.

J: Kust selline soov pärines?

D: Ma vaatasin telekast NBA-d ja ma mäletan seda mängu väga täpselt, Philadelphia 76ers vs Boston Celtics. Ma kuulasin kuidas kommentaatorid rääkisid Julius Ervingust, Dr. J.-st kui inimesest ja ma mõtlesin, et ma tahan, et ka minust kunagi nii räägitaks. Sellest hetkest alates sai Julius Ervingust minu iidol ning kogu mu fookus oli NBA-l, profisportlaseks saamisel ning oma pere eest hoolitsemisel. Korvpallimaailmaga tutvustas mind minu isa, kes kinkis mulle punase palli. Ma armusin selle palli põrgatamise mõttesse. See oli minu jaoks imeline, ma veetsin oma iga vaba hetke selle korvpalliga, triblamist viimistledes jne. Minu loo peamine iva on aga järjekindlus. Ma olin väikest kasvu peenike laps, kellel öeldi tihti, et sinust ei saa kunagi profisportlast. Alles keskkoolis õppisin mõistma ülikoolisporti. Mu sõbrad rääkisid tihti ülikooli mängudest ja neid kuulates ei mõistnud ma miks nad selle asemel NBA-st ei räägi. Ma käisin läbi kogu selle teekonna aga minu peamine sõnum on, et sa pead olema pühendunud oma südamesoovile. Rääkides siin platvormil ning tuues esile naisi spordis tahan ma öelda, et minu mentaliteet oma unistuste jahtimisel ei ole erinev naissportlase omast. Asja võti on, et naisena pead sa taluma ehk pisut rohkemat ning olema kannatlikum oma unistuste jahtimisel, sest kaalukausid ei ole tasakaalus. Seda on väga tähtis mõista, jällegi mul on 9 õde, kellest vaid üks on minust noorem. Ma jagasin seda sama sõnumit ka noortele mängijatele Euroopas: Prantsusmaal, Türgis, Kreekas, Itaalias. Minu jaoks olid olulised võistlemine, võitmine ja meistriks olemine. Mitmed noored Euroopa mängijad, kes on nüüdseks jõudnud NBA-sse on minult varasemalt küsinud, kas ma arvan, et nad võiksid jõuda NBA-sse ja olla seal võimekad. Ma olin alati selle küsimuse peale üllatunud, sest ma nägin nende talenti praktikas ja ei suutnud imestada, miks nad kõhklevad iseenda võimekuses jõuda kõrgeimale tasemele. Mu vastus neile ja tüdrukutele, kes püüdlevad edasi spordis või muul elualal, on alati olnud- Jah, sa suudad seda saavutada! Ainus, mis sind tagasi hoiab oled sina ise. Sinu oma eelarvamus, et keegi on sinust alati parem, kiirem, tugevam. Ma ütlen nendele noortele mängijatele – jah sa suudad seda saavutada, sul on talenti, sul on füüsiline võimekus aga see on kõik sinu enda peas kinni. Sa pead hakkama uskuma endasse. Sa ei ole oma konkurentidest halvem. Sel momendil, kui ma suutsin noortesse poistesse istutada selle arusaama, kasvas nende edukus meeletul kiirusel. Mitmed neist on jõudnud NBA-sse. Sõnum, mida siit kaasa võtta on aga see, et sa pead alati uskuma endasse vaatamata sellele, kes on su ümber ütlemas, et sa ei suuda seda. Ja nagu ma mainisin on see naissportlastele topeltraske ülesanne. See peab olema surematu tagaajamine. Ükskõik millega sa rinda pead pistma, sa pead jääma oma unistusele kindlaks. Sa teed ohverdused, mis on vajalikud selleks, et oma unistus saavutada. See sõnum on äärmiselt oluline naistele, kes püüdlevad oma positsiooni poole spordis või ükskõik millises eluvaldkonnas.

J: Ma olen väga tänulik selle sõnumi eest. Seda on eriti hea kuulda meessportlase käest. Kui mõelda, miks naised ei ole tihtipeale vaimselt valmis, on ehk sellepärast, et oleme veidi tagasihoidlikumad ning vajame taganttõuget teistelt naistelt. Kuid minu kogemus on näidanud, et veelgi enam vajame me tunnustust ja toetust meeste poolt. See annaks meile parema kindluse ja valmisoleku antud valdkonnas toimetamiseks. Seega on väga hea kuulda, et ka sina oled seda meelt. Pigem on hetkel Eesti pinnalt tunda, et veel on arenguruumi naissportlaste toetamisel. Aitäh selle eest. See on minu jaoks samuti väga oluline teema. Sa rääkisid oma võistkonnakaaslastest ja oma kogemustest ning sul on olnud võimalus mängida väga heade treenerite käe all. Räägi palun, mida erinevad treenerid on sulle andnud. Mängijapositsioonilt olid sa mängujuht, ehk siis treeneri rollis väljakul. Samuti oled sa kõigis võistkondades olnud väga väärtustatud mängija ning imetletud fännide poolt. See tähendab, et sa ei mänginud ainult mängu ja iseenda pärast, vaid pidid nägema suuremat pilti. See nõuab peaga ja südamega asja kallal olemist. Räägi sellest palun lähemalt ning oma õppetundidest ja ajast Euroopas ja sealsest austusest ning MVP saavutusest.

D: Üks asi, mida kõik peaksid mõistma on see, et sul võivad olla oma unistused ja eesmärgid aga keegi ei ole kunagi saanud edukaks üksi. Sa vajad alati mingil määral abi ja tuge kelleltki. Ma olin õnnistatud, kuna ma teadsin, et tahan saada profikorvpalluriks ja sinna ma oma suuna võtsin. Ma olin õnnistatud, sest juba noorest peale olen ma sattunud suurepäraste treenerite käe alla. Ma mäletan oma esimest treenerit, kes oli ühtlasi ka mu ajaloo õpetaja algkoolis, treener Charlie Brown. Suurepärane legendaarne treener New Jerseys. Ma mäletan, et ta käskis meil esmaspäeviti või teisipäeviti pidulikult riietuda ja lipsu kanda. Minu kodukandis aga ei kanta lipse. Kui sa kandsid minu kodutänavatel lipsu, siis sa kutsusid kurja karja. Treener tahtis, et meil oleksid väga kõrged sihid ning samuti tahtis ta panna meid tundma, et meil on tähtsaid toimetusi, mille jaoks peame olema esinduslikult riides. Sellest tulenes ka lipsukandmine. Ma räägin alati seda lugu, sest ta oli suurepärane treener ning suunas mind sellele teele, kelleks ma saada tahtsin. Järgmine treener oli Bob Hurley Sr. St. Anthony keskkoolis. See on veidi irooniline, et juba noorena treeniti mind mängujuhiks, et olla justkui ema ja isa kogu võistkonnale. Ma pidin teadma kaasmängijate iseloome, meeldimisi, nõrkusi, tugevusi, millal anda neile palli ja millal mitte. Mind treeniti nii esimesest päevast peale. Notre Dame ülikooli meeskonna treener Digger Phelps suunas mind mängu juhtima juba esmakursuslasena. Ma olin seal äärmiselt edukas. Peale ülikooli valiti mind maailmameistrite LA Lakersi poolt ja sain mängida treener Pat Riley käe all – kes on sõdalase mentaliteediga suurepärane juht ja õpetaja. See oli minu jaoks ülitähtis. Kui vaadata mu karjäärile tagasi, siis võib märgata, et mul on olnud vaimsed teejuhid. Ja usk, ma ei hakka sinna süvitsi minema aga usk on suur osa minust. Tulles Euroopasse, Prantsusmaal Antibes võistkonnas oli mu treeneriks fenomenaalne mõtleja ja õpetaja Jacques Monclar. Treenerid Dusan Ivkovic ja Giannis Ioannidis Kreekas; kaks täiesti erinevat, kuid dünaamilist isiksust oma filosoofiatega. Sealt tulenes minu võimekus mängijana kohaneda ükskõik millise mängustiili või „scoutinguga“, mida oma võistkonnaga läbi mängida. Mängijatena oleme me treenitud kohanema erinevate mängude ja vastastega. Elus on samamoodi.

J: Absoluutselt

D: Vastuseks sinu küsimuse teisele poolele, taandub kõik siiski indiviidi enda soovile ja seda mida ta ütleb, et ta tahab saavutada. Ning tema võimele teha ohverdusi selle soovi saavutamise nimel. See on see, millele kõik alati taandub. Tüdruk või naine, mis on need ohverdused, mida sa oled nõus tegema selleks, et pürgida edasi soona või lihtsalt kellegina, kes püüab olla eeskujuks oma perele ja kogukonnale?

J: Sul on täielikult õigus ning seda on hea ja innustav kuulda. Ma mõtlen kõigile neile nimedele, kes on sind aidanud ja see taaskord näitab mulle kui oluline on olla mitte ainult treener, vaid ka õpetaja ja eeskuju eriti just noortele. Oluline on mitte rääkida ainult reeglitest ja sellest, mida ja kuidas peab tegema, vaid oluline on sealjuures jagada ka oma väärtuseid. Mulle meeldis kui sa mainisid oma lipsukandmise kohustust. Treener ei öelnud teile kuidas seda teha, te lihtsalt pidite seda tegema ja lahenduse ise välja mõtlema. Aga sa mainisid, et sinu kodukandis oli see kui ellujäämise õppetund. Ma hakkasin mõtlema, et kas sa äkki varjasid kooliteekonnal lipsu dresside all ning võtsid selle välja alles kooli jõudes. Või panid sa lipsu ette kooli vetsus, et treenerile näidata usaldust tema vastu. Millise lahenduse sa antud olukorras leidsid? Sellised momendid on tähtsad elu õppetunnid. Lahendused tuleb välja töödata oma peas. Ma tahan teada, millise lahenduse sina välja mõtlesid? Need on suured õppetunnid kogu eluks.

D: Sa tõid esile väga imelise mõtte ning see on hea õppetund. Mina kandmas seda lipsu, esiteks tundsin ma uhkust, sest see tähendas, et ma olen eriline. Ma olin seda alati enda kohta arvanud ning nüüd mul oli see lips seda näitamaks. Asi on aga selles, et ma teadsin riske, mis kaasnesid minu kodukandis lipsu ja triiksärgiga käimisega. Siin on aga punkt, mille sina esile tõid – ma olin valmis riskima kallaletungija vaidlusega antud lipsu nimel. Ma teadsin, mida see lips mulle tähendab ning mida tähendab selle uhkelt ja avalikult kandmine. Ma ei katnud seda kinni, ma ei peitnud seda, sest ma teadsin, mida see mulle tähendab ja ma olin nõus ohvreid tooma. Teades, mida see lips mulle tähendab, olin ma valmis seisma ükskõik kelle ees, kes soovis seada küsimuse alla, miks ma seda teen. Ma seisin enda eest.

J: Ma arvan, et see ongi see, mida treener sellega öelda tahtis. Seiske enda eest. Sama on ka korvpallis, eriti viigiseisus. Jah, meil on 10 mängijat ja 1 pall, aga üks mängijatest peab võtma vastutuse söösta korvini ja tuua võit. Sa selgitasid väga hästi miks sa olid nõus uhkelt lipsuga oma kodukandis liikuma ja siinkohal tunnustus sinu vanematele ja õdedele ja vendadele, kes sind selles toetasid, sest me teame, et paljudel peredel pole võimalustki lipsu soetada. Mida ma tahan teada on see, milline oli sinu vaimne meelestatus selle koduukse avamisel? Sa olid valmis küsimusteks, kiusuks, vägivallaks. Kas sa valmistasid end kuidagi selleks ette?  Milline oli sinu mentaliteet ja mõtteprotsess enne koduukse avamist?

D: Sa ütlesid selle juba ise ära. See kõik algab kodust. Minu ema ja isa olid jumalakartlikud kristlased ja nad õpetasid mulle, kust minu jõud ja võimed pärinevad. Nad õpetasid mulle ja mu õdedele-vendadele, et me oleme erilised, kordumatud ja annetega. Seettõttu olin ka juba mingis mõttes ette valmistatud. Minu sissejuhatus sellesse, kes ma olen ja kelleks ma saan, oli mulle juba vanemate poolt tehtud. Mõne lapse jaoks on see nende ema või isa või mõlemad vanemad või see pole kumbagi neist. See on hoopis nende vanavanemad või onu või tädi, aga see esialgne õpetus sellest, kes me oleme ja millised on meie põhiväärtused, peab tulema kodust. Üks asi, mida ma olen alati öelnud ja ütlen seda ka oma lastele, on et õpetust põhiväärtuste ja põhimõtete kohta ei leia koolist, ülikoolist või muust õppeausutusest. Sa leiad need esialgu kodust. Ma ütlen ka oma lastele, et kodust lahkudes pannakse sinu põhimõtted ja väärtused proovile. Need on olulised asjad, mille peame kodust kaasa võtma. Olgu see vanematelt, vanavanematelt või vanematelt inimestelt. Kui sa lahkud kodust, siis algavad katsumused, mis panevad sinu põhimõtted ja väärtused proovile. Näiteks jalutades mööda tänavanurgalt, kus müüakse narkootikume või jalutades piirkonda, kus sa tead, et toimub kaklusi ja joomist. Kas sa oled oma põhiväärtustes nii tugev, et nendest mööda manööverdada ilma, et saada nende osaliseks. Minu jaoks olid õpetajateks esialgu vanemad ja seejärel õed-vennad nig ma olin ette valmistatud. Treener Charlie Brown, mu ajaloo õpetaja, tema tuli ja kinnitas minu uskumusi ning andis mulle konkreetseid ülesandeid, kuid mu vaimne võimekus oli juba olemas. Ma ei käinud koolis hirmunult. Ma kandsin seda lipsu uhkusega. Ma uskusin ja olin enesekindel.

J: Ma pean mainima, et sa oled õnnistatud suurepäraste vanematega. Kuid ma näen oma töös ja ma arvan, et ka sina nägid oma klassikaaslaste puhul, et kõigile ei ole kodust kaasa antud selliseid oskuseid. Eriti tänapäeval, kus kõigil on kiire, on palju tööd ja veedetakse palju aega internetis. Vanematel ei ole aega olla olemas oma laste jaoks. Isegi antud pandeemia ajal olen ma natukene pettunud. See pidi meile näitama, mis on tähtis ning andma meile aega oma pere ja iseenda jaoks. Ma pole mitte šokeeritud vaid rabatud sellest, et me oleme peredena kodudes koos ja meile on antud võimalus rääkida, kuid me ei kasuta seda. On oluline sellega tegeleda, et kooruksid talendikad mängijad. Tunnen tänulikkust, et 7 aastat tagasi õnnetus mul kohtuda vaimse treeneriga. Oma mängijakarjääri vältel polnud mul võimalust kokku puutuda selliste teejuhtidega. Selles keskkonnas, kus mina olen üles kasvanud, on olnud vaid reeglid. Keegi ei küsinud, kuidas sa ennast tunned või miks sa ei saanud kohale ilmuda, sa lihtsalt pidid järgima reegleid ja tegema nii nagu ette nähtud. Sul oli töö, mille sa pidid ära tegema ja see oli süsteemne. Kui sa sellega päri ei olnud, võeti järgmine inimene. Ühest küljest võis see ka tol hetkel tunduda õigena, kuid nüüd ma mõistan, et selline meelestatus võib olla küll kiire lahendus, aga see ei ole pikaajaline lahendus. Mängija on nagu taim või puu, mille sa pead tasapisi üles kasvatama. Pea kolm aastat peale minu mängijakarjääri lõppu ärkasin ma ehmatusega üles kergendustundega, et see on läbi. See ei olnud hirm aga see oli ärevus, mis koosnes vanadest mälestustest, tunnetest ja kogemustest, mis pulbitsesid. Sellest üle saamine võttis kaua aega ja tööd vaimse treeneriga, kes on aidanud mul mõista, et ma pean võtma oma kogemused ja õpetused ning jagama neid. Seda enam, et lisaks treeneriametile olen ma ka laste kehalise kasvatuse õpetaja. Mulle on väga oluline, mida ma ütlen ja kuidas ma käitun, sest nagu sa ütlesid, oluline on see, milliseks inimeseks sa kujuned, mitte ainult see, milline su sportlasekarjäär on. Mulle on tähtis, milliseks mu kasvandiku elu kujuneb. Oluline on teada, mis on hea ja halb, õige ja vale ja kujuneda heaks inimeseks. See on äärmiselt oluline ja ma olen väga tänulik vaimsele treenerile, kes on aidanud mul kasvada ja mõista kui oluline on kuidas sa suhtled. Ma olen ka teisest küljest väga tänulik. Mul on tütar, kes saab peagi 30 ning püüan mõista kuidas teda paremini eluteel toetada ja mul on ka 4-aastane tütar. Nende kahe lapse puhul on mul peas segunenud väga erinevad lootused ja mõtted. Soovin olla veel rohkem seotud oma vanema tütre käekäiguga, et jagada temaga oma elukogemust. Aitäh sinu sõnade eest ja ma tunnen, et ma olen antud hetkel õige suuna võtnud oma elus. Ma tahaksin sinuga veel jagada ühte mälestust, mis mulle meenus sinu intervjuud ette valmistades. Ühendriikides enne kõrgkooli hooaja alust on teil veel nn eel-hooaeg. Ma olen Eesti võistkonnaga sattunud umbes 7 või 8  korral seda tuuri tegema, kus me lendame teatud linna USA-s, mängime erinevate võistkondadega, sealt lendame edasi edasi järgmisesse linna jne. Sellise kahenädalase perioodi vältel oli meil võimalus mängida 10 -12 erineva ülikooli vastu ja ma olen mänginud Notre Dame vastu. Igalt kohtumiselt saime meeneks T-särgi, mis on mulle endiselt kallid ja alles. Mis sa arvad, mida me saime Notre Dame-st meeneks? See ei olnud T-särk.

D: Te saite väikese kuldse pühaku kuju?

J: Ei! Me saime püksid. T-särgi kandmine iseenesest tekitab muidugi juba superstaari tunde aga saada püksid on midagi enamat. Teie saalis mängimisest ei mäleta ma kohtumise seisu, aga ma mäletan rahva poolehoidu. Nad ei elanud kaasa vaid oma võistkonnale, vaid ka meile kui vastasvõistkonnale. See oli minu jaoks nii teistmoodi, sest koduplatsil olen ma harjunud, et vastased on vaenalsed. See oli meeldivalt teistsugune kogemus. Mis on need väärtused, mida sa oled oma treeneritelt kaasa saanud? Sa rääkisid lipsust aga pane palun sõnadesse väärtused, mida treenerid on sulle edasi andnud meeskonnatöö, isikliku ja vaimse võimekuse vaatevinklist.

D: Ühine nimetaja, mida mulle alati meeldib välja tuua ja mida olen näinud oma treenerite ja suurepäraste treenerite puhul teistelt spordialadelt, on nende võime kuulata. Sa võid läheneda ükskõik millisele suurepärasele treenerile ükskõik millises keskkonnas ja nad annavad sulle suure tõenäosusega ühe, kaks või kolm minutit oma ajast ja lihtsalt kuulavad. Nad kuulavad sind vastusele ette mõtlemata. See on ühine nimetaja, millest ma alati räägin kui juttu tuleb suurepärastest treeneritest. Nad kuulavad. See on tähtis koostisosa, sest mina kui mängija pidin samuti kuulama kõiki oma tiimikaaslasi- „David, miks sa ei söötnud mulle selles olukorras palli, ma olin vaba“. Ma pidi oma kaaslasi kuulama aga ka vastama neile viisil, mis oleks neile mõistetav. Seega suurim õppetund, mida ma jagaksin, on kuulamine. Iga väiksem kui asi, mida mulle õpetati korvpallurina väljakul tegema, kehtib ka päriselu kohta. Kui rääkida õpetamisest, treenimisest, mentorlusest siis number üks asi, mida teha kui noor poiss või tüdruk seisab sinu ees, on kuulata. Ja kuulata avatult nii, et sa ei mõtle samal ajal juba ette vastusele, mida hakkad andma vastuseks nende väitele või küsimusele. Ma töötan lastega üle kogu maailma ja ma pean ütlema, et alates vanusest 7 kuni 25 tahavad nad kedagi, kes neid kuulaks ja ei annaks neile kolme nädala taguseid vastuseid. Vaid kuulata, eesmärgiga vastata konkreetselt sellele, mida noor antud momendil räägib. Nad tahavad, et neid juhendataks, treenitaks ja õpetataks. Kuulamine on number üks asi, mida me saame teha iga päev ja milles paremaks saada iga päev. See on tähtsaim komponent, sest kõik taandub suhtlusele ja selleks, et suhelda, pead sa olema suurepärane kuulaja.

J: Absoluutselt ja me peame mainima, et see on samas ka kõige raskem asi mida teha, eriti mängu või trenni ajal, mil tunded keevad. Ja see on peamine asi, raskeim asi. Me teame, et me peame kuulama aga seda tuleb õppida ja selle nimel tuleb teha rasket tööd, et hästi kuulata. See on ka minu jaoks vahel keeruline. Aga aitäh, see on tõesti väga oluline.

D: Rõõm on minupoolne. Teine asi, mida ma sooviks jagada: kui me räägime vaimsest tugevusest, ohverdustest, kuulamisest, suurelt unistamisest – siis on oluline juhipositsioonil olevatel inimestel panna teised inimesed võimupositsioonile ja autoriteedi rolli. Ma toon näite vanematele, treeneritele, õpetajatele, võimupositsioonidel naispoliitikutele, mida ma selle all mõtlen. Üks asi, mida ma korvpallis teen kui ma töötan laste ja noortega on see, et ma nõuan neilt professionaalsust. Ma nõuan, et nad ilmuks kohale ja teeks tööd iga päev. Ma nõuan neilt kõiki neid asju, et aidata neil saavutada oma unistusi ja eesmärke. Kus meil aga vahel vajaka jääb, on et me muudkui nõuame. Me peame selle lõpetama ja panema selle noore inimese võimupositsioonile. Me näeme kuidas treener Pop San Antonio Spursis ja Stephen Curry Golden State Warriorsis seda teostavad. Time-out ajal võib märgata, et nad valivad ühe mängija ja kutsuvad ta treenerite ringi. Enne kui treenerid tulevad jagama oma mõtteid selle kohta, mida võistkond või konkreetsed mängijad tegema peaks, annavad nad seal treenerite ringis sellele ühele mängijale juhised minna ja kommunikeerida juhised ülejäänud võistkonnale. See näitab enesekindlust ja võimestatust. Mida ma oma programmides tavaliselt teen, on see, et sessiooni lõpuks olen ma andnud igale noorele võimaluse ja ma juhendan ka teisi treenereid andma igale mängijale võimaluse tulla treenerite ringi ning anda juhised ise edasi oma meeskonnale. See on juhtimine ja võimestatus. Ja kui sa paned igaühe sellesse keskkonda, olgugi, et mitmed neist tunnevad end ebamugavalt ja häbelikult, on see lihtsalt miski, mida sa saad neile anda. Peatreenerid, abitreenerid, korporatsioonide presidendid, poliitasutuste juhid peavad andma noortele võimaluse ja asetama neid keskkonda, kus nad saaksid mõista mida tähendab juhiks olemine, olla professionaalne ja produktiivne. See on sama tähtis kui kuulamine, anda noortele võimupositsioon ja võimalus juhtimiseks. See on see, mida me peame tegema ja naiste jaoks on see kriitiline ja eluliselt oluline kogeda seda, eriti kui soovid saada jalga ukse vahele ja purustada klaaslagesid. Ei piisa vaid sõnadest, vaid peab ka tegutsema viisil, mis paneks noored olukordadesse, kus nad saaksid mõista juhiks olemise tähendust.

J: Tuge samuti. Sest antud positsiooniga kaasneb lisa surve. Avalikkus pigem ei ela kaasa sinu eduloole vaid ootab sinu läbikukkumist, seetõttu on tugi oluline. Me juba rääkisime sellest mis on vajalik, et selleks valmis olla. Minu arvates on ettevalmistus selleks samuti oluline. Sama lugu on noortega, kes lähevad esimest korda rahvuskoondisesse. Sa pead noorele 13-aastasele tüdrukule või poisile selgitama, et sa lähed nüüd koondisesse ja mis on seal teisiti. Kõikide võistkondade liidrid on seal. See, kuidas sa käitud ja mida sa teed ning milleks sa pead olema ette valmistunud, on totaalselt erinev. Seal saab olema raske, aga sa saad teda selleks ette valmistada ja olla tema tugi. See on see, mida ma olen taga ajanud, ent ka mina vajan seda tuge.

D: Sa mõtled alustala, vundamenti. Aga vaata, see on päris elu. Lõppude lõppuks algab kõik indiviidist endast ja sellest, kus nad omadega on. Kui nende jaoks on selge, mida nad tahavad, siis läbikukkumine ei loe. Nende fookus, energia ja tähelepanu peab olema ainiti edul. Läbikukkumine ei loe. Las ma ütlen sulle midagi. Ma tulen Jersey tänavatelt, agulist ja nüüd ma reisin mööda maailma, ma õpetan lapsi Lõuna-Aafrikas, teistest Aafrika osadest, Indias, Türgis, Kreekas, Prantsusmaal, Itaalias, üle kogu maailma, USA-s, Kanadas. Lõppude lõpuks oleneb kõik indiviidist. Ühel hetkel nad lahkuvad su käe alt nii nagu me lahkume oma vanemate kodust. Me peame mõistma, kes me oleme ning mille poole me elus püüdleme. Me peame olema selle suhtes kirglikud ja kui me oleme kirglikud, siis puuduvad mõtted läbikukkumisest. Läbikukkumine ei ole valik, saagu mis saab, ma liigun edasi, sest ma usun oma unistusse ja eesmärki, mis tuleb minu südamest. See on miski, mida sa pead neile vahel meelde tuletama, et tähelepanu ja fookus ei tohi olla kunagi võimalusel, mis saab kui ma läbi kukun. Tähelepanu peab alati olema sellel, et ma jõudsin siia punkti ja ma nüüd näen, et tema on minust parem selle tõttu ja tema valiti enne mind. Nemad on minu sihtmärgid, kus ma saan näidata, kes ma olen ja miks ma siin olen. Asi ei ole kunagi läbikukkumises, asi on võimalustes minu nina all – millest mul on võimalik kinni haarata, et saada edukaks ja näidata  maailmale ja endale, et ma kuulun ja mind tuleb tõsiselt võtta. Sa võid olla parim treener, õpetaja, professor, arst maamunal, aga kui see inimene sinu ees ei ole aldis võtma endasse seda teadmist, mida sul talle pakkuda on, et aidata tal oma unistusteni jõuda,- mind ei huvita, kes sa oled, kasvõi Jumal ise – sa ei saa teda edukaks teha, sest see soov peab tulema temast endast. Kui ma kohtasin kõik neid imelisi treenereid oli mul nälg ja soov minus endas juba olemas. Nemad oma teadmistepagasiga parandasid mind. Nad tegid mu tugevamaks, osavamaks aga nad ei kujundanud minu nälga ja soovi, sest see oli juba seal. Nad ei kujundanud seda kui palju ma olin nõus ohverdama, see oli juba seal. Ma ütlen seda sulle ja su vaatajatele – kes on ükskõik mis kontekstis õpetaja – sa oled vaid nii hea kui hea on su õpilane, kes on nõus teadmisi ammutama selleks, et võtta need kaasa oma edukuse teekonnale. Ma kuulan sind ja ma saan sinust aru. Sa oled ema.

J: Just põhitööna.

D: Just. Aga emana sa pead andma kõik, mis sul anda on, kuid siis sa pead andma neile ka võimaluse avada uks ja astuda ühiskonda, kus nad pannakse proovile. Neil on alati võimalus koju tagasi tulla, aga nad peavad olema võimelised astuma sealt uksest välja ja minema sellele teekonnale, sellele lennukile, selle bussi peale ja panema end, oma põhimõtted ja väärtused proovile. Ja kui nad on nõrgad ja haavatud, siis nad leiavad tee tagasi koju oma treeneri, vanaema, ema, isa juurde, kes nad taas üles tõstaks. Aga see on päris elu ja ma leian, et seda on oluline jagada noortele poistele ja tüdrukutele, kes hetkel kuulavad ja vaatavad. See on karm reaalsus valdkonnast, milles me töötame ja maailmast, milles proovime edukad olla.

J: Absoluutselt ja mul on hea meel seda jagada. Asi ei ole vaid emaks olemises, sama on ka õpetajaks ja treeneriks olemisega. Sa pead laskma oma õpilastel, mängijatel, lastel lendu tõusta, et lubada neil kogeda tõuse ja mõõnu ning neist õppida. Tõusudest on hea õppida, kuid minu filosoofia on, et hea on seda teha vaid päev, mitte kauem. Kui sa teed seda kauem, tähendab sa ei soovi saada paremaks. Mõõnade poole pealt on ilmselt kõige rohkem õppida, mitte nutta, vaid näha lahendust paremaks saamiseks. Hea on, kui noored poisid ja tüdrukud mõistavad seda oma südame ja mõistusega, mitte, et keegi teine peab seda neile ette ütlema. See arusaam peab tulema seestpoolt. Ma olen tänulik selle võimaluse eest sinuga vestelda, kuid mul on veel üks viimane küsimus. Sa oled õnnistatud suurepäraste vanematega ja mina olen tänulik oma kogemuste eest, mis aitavad mind edasisel teekonnal teisi aidata, kuid mis saab siis kui inimesel ei ole sellist õnne olnud? Mis saab siis kui isikul ei ole seesugust iha algusest peale? Nad kuulavad meid, aga tunnevad, et ei tea päris täpselt kuidas edasi minna. Me teame, et ka mõtlemine ei tule iseenesest, seda tuleb õppida. Mis oleksid sinu üks või kaks väärtust kuidas sellega pihta hakata? Nad on eesmärgi paika pannud, kuid kuidas teha esimesed sammud oma unistuste poole?

D: Ma naeran, sest nagu kõige muuga siin elus, on asi armastuses. Sa pead otsima oma südamest, mis on see, mida sa armastad. Ja mis iganes see on, seda sa pead taga ajama. Kui see on sündinud armastusest, siis ei saa keegi kunagi midagi sellist öelda, mis võtaks sinult ära soovi selle poole püüelda. See on armastus. Sa pead otsima seda endast ja olema endaga üdini aus – mis see on, kelleks sa saada tahad. Ja sa pead seda armastama.

J: Nii lihtne on seda öelda.

D: Seda on lihtne öelda ja seda on ka lihtne teha. Sest sa ei vaata kellegi teise poole, sa ei küsi kelleltki teiselt. See oled ainult sina. Mis on see, mida mina armastan? Mis on see, mille suhtes ma olen tõeliselt kirglik? Mis on see, mille nimel ma olen nõus ohvreid tooma? Mis on see, kelleks ma tahan saada? See on kõik isiklik. Muidugi on olemas ka välised mõjutajad, keda sa kohtad, kuid lõppude lõpuks see, kes sa oled ja see kelleks sa saad, saab alguse sinust endast. See on sinus juba olemas. Sa pead olema vait ja aus iseendaga kui sa peeglisse vaatad ja küsima endalt, mis on see, mida ma teha soovin. Mis see on, mida ma armastan? Mis see on, mille suhtes ma olen kirglik? Ja see võib alguses välja näha nii, et mulle meeldib midagi teha, sest see on lõbus ja ma saan seda sõpradega koos teha, kuid siis võtab maad avastus, et sa tõesti armastad seda tegevust ja sa oled selle suhtes kirglik ja sa soovid sellest karjääri teha. Vahet ei ole millise valemiga sa seda teed, number üks komponent oled sina ise. See ei ole keeruline, see ei ole seksikas. See on väga lihtne. Välised tegurid ja müra on see, mis teevad selle avastamise keeruliseks. Mõelge sellele. Me võistleme iga ärkveloleku minuti tohutu infovooluga. Ma võin olla ühenduses ükskõik millise maailmajaoga. Need välised tegurid, hääled, filmid, videod, raamatud, ajalehed ja kõik, mida loeme, on need, mis meie tähelepanu tegelikult hajutavad oma tõelise olemuse avastamisest. Nagu ma ütlesin on see väga lihtne. See algab sellest inimesest, kes sulle peeglist vastu vaatab.

J: Just nii. Ma olen väga tänulik sulle selle vestluse eest ning mu sees on hetkel rahu, rõõm, usk, unistused ja palju segadust. Ma loodan, et ka kuulajad tunnevad mõningaid neid emotsioone. Tänan sind ja loodan, et meil on tulevikus võimalik veel sinuga rääkida su elukogemustest. Ma soovin sulle kena päeva jätku ja kõige enam loodan ma, et meie jutuajamine jõudis kuulajate südametesse. Ma loodan, et nad tunnevad armastust ja nagu me rääkisime, siis armastusest saab kõik alguse. Suur aitäh sulle selle avatud vestluse eest, mis on andnud palju mõtteainet. Suur aitäh!

D: Aitäh kutsumast ja selle võimaluse eest jagada. Ma tahan lõpetada sellel noodil: vahet ei ole mida sa elus taga ajad, olgu sa noor või vana, hoia asjad lihtsana. Kõik, mida me peame elus väärtuslikuks taga ajada, ei tule meieni tunniga, päevaga, nädalatega. Hoia asjad lihtsana ja ole pühendunud edasi liikuma, mis iganes see olgu, mille poole sa püüdled. Hoia asjad lihtsana, kuid ole pühendunud edasi liikumisele ja usu endasse. Mul on olnud hea meel see aeg sinuga veeta ja ma olen kindel, et me räägime tulevikus veel. Ma hindad seda tööd, mida sa teed ja millist taganttõuget sa oma platvormiga annad. Ma olen igati valmis nõu ja jõuga aitama. Aitäh selle aja eest.

J: Aitäh! Head päeva jätku.

David Riversi karjäär mängijana:

•       NBA – LA Laker, LA Clippers (1988-1992)
•       Prantsumaa meister (1995)
•       Kreeka meister (1996, 1997)
•       Euroliiga meister ja FinalFour MVP (1997)
•       Kreeka karikavõitja (1997)
•       Itaalia karikavõitja (1998)
•       Türgi meister (1999, 2000)
•       Türgi karikavõitja (1999, 2000)

Vaata inglise keelset intervjuud siin: