Naised Eesti spordis: Helju Sutt

Kaisa Kirikal: Helju on vaieldamatult üks legendaarsemaid ja austatumaid võrkpallitreenereid Eestis. Eks ma pole küll ka erapooletu, aga seda näitavad ka kõik tema poolt saavutatud tulemused. Helju on karmi, kuid kindlasti õiglase käega. Tühja juttu tema suust ei tule. Teinekord ta võib öelda küll natukene liiga karmilt, kuid samas on see alati õpetlik. Helju teeb oma tööd siiani suure südamega. Kuigi ta ise ütleb, et ei võta enam nii hinge lapsi, kuid kõrvalt on seda näha, kuidas iga laps, kes tal trennis on, on Heljule väga oluline ning samuti selle lapse heaolu nii trennis, kui väljaspool seda.

1. KUIDAS JÕUDSID võrkpalli JUURDE JA MIS SIND võrkpalli JUURES MOTIVEERIB?

Võrkpalli juurde sattusin läbi juhuse. Käisin korvpallitreeningutel, kuna vanem õde juba käis seal ja minu kehalise kasvatuse õpetaja oli korvpallitreener. Vanem õde Tiiu Raadik mängis hiljem Eesti koondises. Hiljem korvpallitreener lahkus Pärnust ning mina jäin nö ripakile. Klassiõed, kes käisid võrkpallitrennis, kutsusid mind ka sinna. Läksin ja sinna ma ka jäin. Võiks öelda, et tänaseni. Miks? Asi väga lihtne – minu esimeseks treeneriks oli legendaarne Bernhard Lõhmus, kelle iseloomustamiseks võin kasutada ainult ülivõrdeid. Temalt saingi armastuse selle ala vastu. Juhtuski nii, et töö ja hobi said kokku.

Minu moto – tee seda, millesse sa usud ja usu sellesse, mida teed. Motivaatoriks oli kiiresti jõudmine Eesti noorte- ja sealt juba täiskasvanute koondisesse. Eesti võrkpallikoondise kapten olin üle 10 aasta. Tahtsin olla parim.

2. MILLEGA SA HETKEL TEGELED JA MIS ON võrkpall SULLE ELUKS KAASA ANDNUD?

Hetkel (mis on kestnud üle 47 a), olen Pärnu Spordikoolis noorte võrkpallitreener.

Armastus selle ala vastu on andnud mulle lisaks leivale ka hea tervise. Samuti olen kursis tänapäeva noorte arusaamadega elust.

3. KUIDAS OLED võrkpalli ARENGUSSE ÜLDISEMALT PANUSTANUD?

Pärnu võrkpallielu arendamisse olen kahtlemata vägagi palju panustanud. Ligi 50 aastase treeneri tööna olen juhendanud väga suurt hulka õpilasi. Treeningutele tulevad juba teised ja isegi kolmandad põlvkonnad.

Mitmed aastad kuulun Pärnu Spordiliidu juhatusse ning mulle on omistatud Pärnu Linna vapimärk.

4. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT SELLE AJA JOOKSUL, KUI võrkPALLIGA TEGELENUD OLED?

Mõeldes tagasi oma tööelu peale, olen õnnelik, et see on olnud nii huvitav ja vaheldusrikas.

Treeneritöö kõrvalt olin spordimetoodik 3000 töötajaga Pärnu kalakombinaadis. Tol ajal korraldati aasta läbi kõikvõimalikke spordiüritusi asutustele. Üritustest osavõtjate siiras tänu korvas kõik selle töö ja vaeva. See on mäletamist väärt.

Võrkpallialaselt olen saanud suurt uhkust tunda, kui 4 minu õpilast seisid Eesti täiskasvanute koondise rivis, seljas Eesti esindusdress. Samuti olen õnnelik, et minu tööd jätkavad minu õpilased Andrei Ojamets, Raul Reiter ja Kaisa Kirikal ning Eesti üks tuntumaid kohtunikke Mehis Merilaine, kes on mulle tunnistanud, et olen neid õpetanud võrkpalli armastama.

5. ANNA PALUN ÜKS SOOVITUS KÕIGILE MEIE NOORTELE SPORDITÜDRUKUTELE, KELLE KARJÄÄR ON ALLES ALGUSES

Kui oled midagi ette võtnud, siis ei saa „Tootsi moodi poolt teha“- see tuleb alati õigeks ajaks ja võimalikult hästi ära teha. Sport õpetab ausalt võitma ja väärikalt kaotama.

6. MÕNI KOGEMUSSOOVITUS, KUIDAS HETKEL ERIOLUKORD ÜLE ELADA

Praegune eriolukord toobki esile igaühe nõrkuse ja tugevuse. Kas ma suudan ilma treeneri juuresolekuta, ise, üksinda, täita treeneri poolt etteantud programmi?


loe teisi lugusid samast sarjast: