Naised Eesti spordis: Evelyn Roosileht

Katrin Talvak: Evelyni võib julgelt nimetada Eesti naiste jäähoki emaks. Lisaks sellele, et just tema innustas ligi pooltsada naist 2003. aastal hokijääle astuma ja esmakordselt katsetama, arendati tema eestvedamisel Eesti naiste jäähoki 4 aastaga nullist MM-i kõlbulikuks. Kõlab uskumatuna. Aga selle taga oli tohutu töö, aeg ja energia, mida ta sinna on panustanud. Sügav kummardus ja müts maha sellise pühendumuse ees. Ma siiralt soovin, et igal Eesti naiste spordialal oleks oma FK, kes samasuguse pühendumuse, professionaalsuse ja väsimatu innuga eest sikutaks. Aitäh Sulle FK tehtud töö eest kõigi Eesti jäähokinaiste nimel!

1. KUIDAS JÕUDSID JÄÄHOKI JA OMA PRAEGUSE TÖÖKOHA JUURDE JA MIS SIND NENDE TEGEVUSTE JUURES MOTIVEERIB?

Minu jaoks on jäähokil minu elus olud kaks iseloomustavat märksõna: sõbrad ja juhused. 

Olles eneselegi üllatuseks läbi ei-tea-mis-juhuse alustanud 2002 aasta alguses tööd Eesti Jäähoki Liidus, ja sattunud koos töötama hiljem minu jaoks väga märgilisteks inimesteks kujunenud Vladimir Makrovi, Toivo Viinapuu ja tolleaegsete EJHL klubide ning nende eestvedajatega, õppisin tundma jäähoki liitude ja klubide köögipoolt. Nii kodusel areenil kui ka rahvuvahelisel tasandil.

Minu jäähoki taust enne seda oli kasin. Loomulikult olin lapsepõlves näinud telekast meeste olümpia- ja MM-turniire, teadsin, kes on Wayne Gretzky ja Makarov-Krutov-Larionov-Kasatonov-Fetissov, Irbe ja Tretjak, aga kuna naiste hokit minu noorusaega jäävas aktiivses sportimise perioodis Eestis ei harrastatud, siis ei teadnud ma peale «suurte tähtede» sellest eriti midagi.

Nagu hiljem selgus, mängisid üksikud tüdrukud-naised oma vendade kõrval Eestis hokit ka 90ndatel. Seda aga puhtalt armastusest ja kirest selle spordiala vastu, klubilist organiseeritust tol ajal polnud.

2003 a märstis oli EJHL-i korraldada U18-noormeeste MM-turniir Tallinnas (Premia jäähallis), mille korralduskomiteesse tol ajal kuulusin. Ürituse korraldamisel osalesid vabatahtlikena ka minu paar head sõpra. Ja taaskord, juhus järgnes juhusele – ja ühel võistluspäeval koos tollaegse EJHL peasekretäri Vladimir Makrovi ja MM-korralduskomitee liikme Toivo Viinapuu ning kahe hea sõbra Meelika Limbergi ning Helin Pertelsoniga kohvi juues, küsis Makrov, et tüdrukud, kas te ei tahaks hokit mängida? Tehke ise naiste klubi ja näidake, et Eesti naistes on olemas «see» mida hokiks vaja, aitan teid omalt poolt nii palju kui vähegi võimalik. Loomulikult tundus see esmapilgul naljana kuna meie uisutamise kogemus oli jäänud kolmandas klassis kooli tagahoovis kehalise tundideks valatud jääplatsi tasemele. Aga kui Toivo Viinapuu, kogemustega treener, omalt poolt õli tulle valas ja meid treenima lubas hakata, siis… oli lumepall veerema lükatud.

Esimese treeningu toimumise tingimuseks oli aga see, et platsil peab olema vähemalt 20 tüdrukut-naist. Selle tingimuse täitmine ei olnudki nii raske, eriti selliste sõprade toel, kes on piisavalt uljad ja valmis igasugustes (pöörastes) ettevõtmistes oma õla alla panema. Meelika ja Heliniga olime juba üks kamp, nüüd tuli teha veel kõned kahele lapsepõlve sõbrale Diana Kaarestele ja Carmen Kauksile – ja nagu võluväel – oli 2003 a aprillis Linnahalli jääväljakul nõutud hokihuviliste osalejate arv täis ja rohkemgi veel.

Samal kuul sai loodud ka Eesti esimene naiste jäähokiklubi «Queens» – mis taaskord, aastake hiljem, läbi hea juhuse ja suurepäraste inimeste, leidis endale sponsori(d) ning hakkas seejärel kandma nime «Dreamland Queens».

Elu läks oma teed ja osad tol ajal hokit proovima tulnud sõbrad enam selle alaga ei tegele, aga olen neile südames tänulik, et nad sel hetkel meie jaoks olemas olid. Tänu neile said alguse esimesed kaks naiste klubi Tallinnas, üks Tartus ja Kohtla-Järvel, käivitus Eesti naiste jäähoki meistrivõistluste sari, Dreamland Queens mängis kahel hooajal Soomes naiste Suomi Sarja meistrivõistlustel, Euroopa klubide karikavõistlustel ning koondis osales kahel MM-turniiril. Hoog oli hea ja seda jätkus sinnamaani kuniks IIHF (rahvusvaheline jäähokiliit) otsustas madalamate divisjonide naiste MM-turniirid 2009st aastast majanduskriisi olukorras peatada.

IIHF-i tollane otsus MM-turniiride mittetoimumise osas oli tõsine tagasilöök alles lapsekingades Eesti naiste jäähoki arengule. Võttes ära peamise sihtmärgi ja eneseteostamise väljundi, kadus paljudel naistel-tüdrukutel motivatsioon nii tõsiselt hokisse panustada kui varem. Lisaks muidugi mõjutas finantskriis ka iga klubi ja mängijaid individuaalselt. Nagu teada, mõjutab naiste sporti samuti ka pere järelkasvu planeerimine.

Peale 2010 hooaega hääbus mõneks ajaks erinevate asjaolude kokkusattumise tõttu Eesti naiste jäähoki klubiline tegevus sootuks. Kui ikka lapsel suur präänik (MM-turniir) eest ära võetakse, siis pole ime kui ind raugeb ja aja maha võtmine oli mõnes mõttes asjade paratamatu käik.

Õnneks jäi osadel hoki-pisik nii kõvasti sisse, et juba 2015 oli uute ja varem tegutsenud naiste punt taas jääl ja uus lumepall veerema lükatud.

2. MILLEGA SA HETKEL TEGELED JA MIS ON JÄÄHOKI SULLE ELUKS KAASA ANDNUD?

Hetkel olen iseenda tööandja. Seda nii otseses kui kaudses mõttes.

Hoki on andnud mulle võrratuid sõpru, muhedaid mälestusi, kirjeldamatuid emotsioone ja võimaluse kohtuda paljude erinevate inimestega.

Hoki on olnud algusest peale üks suur juhus. Seda nii minule kui ilmselt kõikidele neile, kes mingi juhuse tõttu on otsustanud mingil hetkel esimest korda riietusruumi uksest sisse marssida sooviga jäähokit mängida.

Hokile mõeldes mõtlen alati sõpradele; nii ammustele kui uutele.

Hokiväljakul võib küll olla palju kirgi, emotsioone ja adrenaliini kuid endaga proovin alati kaasas kanda seda suurt positiivset ja head emotsiooni. Seda, mille saad enne mängu võistkonnaga koos sooja tehes, võistlusteks valmistudes, trennis higistades, enne ja peale trenni riietusruumis nalja visates ja meeleolukatelt klubiüritustelt. Vaatan vahel hoki-pilte ja enamike puhul neist tuleb endiselt naeratus suule (sest mitte igaüks ei suuda nt karaokemasinat kärssama laulda 😊).

Olen alaga tegelemise aja jooksul kohanud palju vahvaid ja väga vahvaid tüdrukuid ning naisi, erinevaid huvitavaid inimtüüpe, õppinud väärtustama koostööd, usaldust ja sihikindlust. Olen näinud ja tundnud ka motivatsioonipuudust ning eneusu kaotamist ja leidmist. Nii mõnestki kaas-hokitajast on saanud tänaseks minu väga head sõbrad, kellega kohtumise üle olen siiralt õnnelik ja kellega iga kell ükskõik kus, koos «luurele» läheksin.

3. KUIDAS OLED JÄÄHOKI ARENGUSSE ÜLDISEMALT PANUSTANUD?

Minu aktiivsem panustamise periood jääb nüüdseks juba aegade hämarusse ja ajalooraamatutesse; perioodi, mil tänased nooremad «tegijad» alles käima õppisid. Olen olnud üks neist, kes asutas esimese naiste jäähokiklubi, olen kuulunud EJHL juhatusse ning täitnud esimese koondise MM-turniiride ettevalmistusperioodidel koondise manageri rolli.
Tänasel päeval olen rõõmus selle üle, et tegevusse on asunud asjalikud mantlipärijad, kes raskuste kiuste on leidnud endas motivatsiooni ja tahtmist mägesid liigutada.

4. MIS ON KÕIGE MEELDEJÄÄVAM VÕI ERILISEM MOMENT AJA JOOKSUL , MIL OLED JÄÄHOKIGA TEGELENUD?

Rahvusvahelised turniirid. Eurokarika turniir Pariisis ja koondise valikturniiri mäng Lätis, kus vaatamata nappidele oskustele suutsime 3 – 5 vastu vähemuses mängides 2 minutit endast tunduvalt tugevama Norra koondise vastu skoori muutumatuna hoida (ka kogu mängu lõppskoor oli «mütsiga lööma tulnud» norrakate jaoks paras üllatus). Ja loomulikult Dreamland Queensi legendaarsed bussisõidud Soome MV mängudele: Oulu, Jyvaskyla, Vaasa, Tampere… Kes kaasas olid, teavad, millistest lahedatest emotsioonidest jutt… (ilma mõnusalt muigamata ei saagi enam neist reisidest mõelda).

5. ANNA PALUN ÜKS SOOVITUS KÕIGILE MEIE NOORTELE SPORDITÜDRUKUTELE, KELLE KARJÄÄR ON ALLES ALGUSES

Peamine iga ala harrastamise juures võiks olla rõõm. Rõõm, et saab trenni minna, rõõmus ärevus enne võistlusi, rõõm kui näed, et oskused on paranenud. Loomulikult võib ette tulla raskemaid hetki ja kõhklemist, kuid rõõm alaga tegelemisel peaks alati olema.
Kui tunned et trenni minek, seal oleks ja sealt tulek teevad su tuju rõõmsaks ja heaks, siis oled leidnud endale õige ala. Oskuste omandamine ja lihvimine ning tipptulemusteni jõudmine on raske töö ja nõuab prioriteetide seadmist, kuid kui põhikomponent – rõõm – on olemas, tulevad valikud lihtsamalt.

6. MÕNI KOGEMUSSOOVITUS, KUIDAS HETKEL ERIOLUKORD ÜLE ELADA

 Keskendu rõõmsatele asjadele.

KUULA “JUTUD JANNEGA” WEBINARI. SEEKORD RÄÄGIME JÄÄHOKIST. INFO: HTTPS://WWW.FACEBOOK.COM/EVENTS/453358029012725