Naised Eesti spordis: Kaisa Kirikal

Janne: Meie esimene kokkupuude Kaisaga toimus kui võrkpalli – korvpalli põrkena. Aja möödudes on meie vahele tekkinud mõnusad pikad pallingud ning jõudu ja kogemusi andvad teravad ja õigeaegsed blokid. Kaisa on alati hästi ette valmistunud ja teeb oma tööd suure südame ning kirega, seda on tunda nii kabinetis kui näha ka väljakul.

1. Kuidas jõudsid võrkpalli ja oma praeguse töökoha juurde ning mis motiveeris sind just neid arendama?

Võrkpalli juurde jõudsin 4. klassis ikka tänu oma emale. Ema on mul ise ka mängija olnud ja tema käe kõrval leidsin tee suurepärase treeneri Helju Sutti juurde, kes on tänase päevani Pärnu Spordikoolis treener.

Võrkpall jäi nii südamesse, et ka õpingutelt Inglismaalt naastes leidsin tee treeneri ameti juurde. Treeneri tööd teen ka siiamaani, hetkel küll nüüd Pärnus ja ühe grupiga, kuid ei oska ilma selleta olla. Lapsed annavad ikka praegusel hetkel väga palju energiat juurde ja mul on ka vedanud hea ja tööka grupiga. Treeneri töö juurde jõudsin ka tänu enda treenerile Heljule. Inglismaalt naastes oli mul natukene keeruline periood ja tema pakkus võimalust kuskilt alustada.

Alates 2019. aasta veebruarist olen ka ametis spordijuhina Pärnumaa Spordiliidus. See töökoht jõudis minuni suhteliselt äkki ja ootamatult. Mulle saadeti töökuulutuse link ja esialgu mõtlesin, et lihtsalt kandideerin ja vaatan, mis saab. Ja endalegi üllatuseks osutusin peale teist vooru valituks. Siin on ka natukene Helju käsi mängus – nimelt kui oli vaja otsus teha, kas jääda Tallinna või võtta töökoht vastu ja liikuda tagasi kodulinna Pärnusse, siis oli tema just esimene, kellele helistasin ja nõu küsisin. 

Minu arvates kõige suurem ala arendustöö spordis käibki läbi laste ja minu motivatsiooniks seda teha on suur armastus võrkpallimängu vastu.

2. Millega Sa hetkel tegeled ja mida on võrkpalli mängimine Sulle eluks kaasa andnud?

Hetkel tegelen Spordiliidus erinevate liikumisharrastusalaste väljakutsetega. Ikka, et töötada välja uusi ideid ja võimalusi, kuidas suuremat hulka elanikest kaasata mingilgi viisil liikuma. Eks see on meie spordimaastikus kõige suurem väljakutse nii laste, kui ka täiskasvanute tasandil. Samuti valmistan ette tütarlaste U14 ja U12 gruppi võrkpalli alasteks väljakutseteks.

Võrkpall on eluks kaasa andnud erinevad väärtushinnangud. Olles võistkonnamäng, siis hindan kõrgelt koostööd, mis on ka tänasel päeval minu tööde juures ääretult oluline. Samuti oli treener mulle suureks eeskujuks, mille tõttu sain suhteliselt varases eas aru pühendumisest ja võitlemisest. Eks vähestele kukuvad asjad kergelt kätte. Mina olen ikka pidanud tohutult vaeva nägema läbi oma elu, et jõuda sinna kus ma praegu olen ja olla see inimene, kes ma olen.

3. Kuidas oled võrkpalli üldisemalt ning sporidelu arendamisse pärnus panustanud?

Kui alustada spordielust, siis ise tahaksin uskuda, et panustan Pärnumaal võimaluste ja tingimuste loomisesse. Me ei räägi siin küll taristust, vaid erinevatest võimalustest erinevatele sihtgruppidele. Katsun ikka kõikidele omavalitsustele Pärnumaal meelde tuletada spordi ja liikumise olulisusest ja, et ikka need ka vääriliselt rahastatud oleks. Spordi katusena Pärnumaal proovimegi ühistegemisest rõõmu tunda ja näidata, et koostegemisel on suur võim.

Kui nüüd võrkpallist spetsiifilisemalt rääkida, siis nagu ühele eelnevale küsimusele vastates, olen täiesti seda meelt, et ühe ala arendamine algab laste ja noorte tasandilt. Seega töötades Eestis juba 10 aastat noorte võrkpalli treenerina, on minu arust juba omaette panus selle ala arendamise juures. Kes ikka pealekasvu kasvatab, kui mitte noorte treenerid. Seega hindan neid alati väga kõrgelt, kes on enne koondiste või meistriliiga juurde jõudmist ka noorte treenimise tee läbi teinud. Ja taustajõuna ehk teise treenerina olen abis ka tütarlaste 2004 noortekoondise juures. Tegime koos Anatoliga (peatreener) kõvasti tööd selle nimel, et see koondis läbi lööks. Kahjuks aga ei ole õnnestunud see aasta mitte ühelegi turniirile minna seoses hetkeolukorraga maailmas. Meie koondis on tohutult tahtmist ja tegusid täis ja rõõm on näha, et sellest koondisest tuleb päris mitmeid andekaid tüdrukuid, kes on kindlasti peagi ka jalaga naistekoondise ukse vahel.

4. Mis on kõige meeldejäävam või erilisem moment Sinu võrkpalli mängimise või spordijuhtimise arendamise aja jooksul, mis on Sulle eriti meelde jäänud?

Noorte treenerina oli kõige erilisem hetk see, kui tüdrukud tõid mulle ühe erilise kingituse, kuhu oli koondatud piltide juurde erinevad minu ütlemised trennis. See oli selline moment, mis tõi koheselt pisara silma ja liigutas mind südamepõhjani. Kuna ma tänasel päeval nendega enam ei ole (alates sügisest, 2020, töötan treenerina Pärnu Spordikoolis), siis see on väga ilus mälestus 7-8 aastat tehtud tööst nendega.

Spordijuhtimise juures tooksin esile ühe eakama inimese südamest tulnud tänu peale ühte kampaaniat, mille ellu viisin. Pigem ongi minu jaoks kõige erilisemad momendid need, kus tullakse ja näidatakse tänu üles selle eest, mida sa teed. Sellisel juhul tekibki tunne, et järelikult sa ikkagi teed midagi õigesti.


5. Anna palun üks soovitus kõigile meie noortele sporditüdrukutele, kelle karjäär on alles alguses

Ole julge proovimaks uusi asju. Sa ei tea kunagi, milleks sa võimeline oled, kui sa pole proovinud. Enda võimetes kahelda ja tagasihoidlik olla on väga lihtne, kuid julge hundi rind on rasvane ja kui sa tahad, et sind spordimaailmas tõsiselt võetaks, siis tuleb teha julgeid otsuseid.

6. Mõni kogemussoovitus, kuidas hetkel eriolukord üle elada


Pigem tuleks endal rahulikuks jääda ja üritada olukorda mõistusega võtta ja mitte üle mõelda. Eks see on loomulikult keeruline, kui töökoht on ohus või toetajad hüppavad tagant ära jne, kuid paanika ka kindlasti kaasa ei aita ja tuleb ise vaeva näha, et leida lahendusi.